Ettevõtja Urmas Varm ­kasvas üles Tatari tänava varjulistes hoovides mängides ja peab nüüd sama tänava alguses populaar­set rokiklubi Woodstock, kus käib igasugu karvaseid ja sulelisi rohkem kui Mutionu peol. Varm tundub olevat mees, kes väga kergesti ei kohku. Kuid ühel sügisõhtul kuuleb ta uudist, mille peale õlu kurku kinni jääb – linnavalitsusel olla plaanis tramm Tatari tänavale sõitma panna. Täpsemini kihutaks tramm kohale D-terminalist, jõudes mööda Hobujaama ja Laikmaa tänavat Radissoni hotelli juures Rävala puiesteele ja vuhiseks sealt edasi Kentmanni tänava poole. Siis tõttaks raudne linnaruun läbi ­Kentmanni tänavale rajatud modernse „kanajalgadel majakese“ alt ja Muusikaakadeemia hoovist ning murraks lõpuks üle Tatari tänava välja Pärnu maanteele, kus uus liiklusvoog juba olemasolevaga kokku sulaks.

„Murdmine“ pole tegusõnana liialdus, sest loomulikku läbipääsu trammil – ega trammirööpaid ümbritsema hakkaval autoteel – pole, ees on majad, õued ja puud, kellegi tagahoovid. Varm leiab Tatari tänava patrioodina, et läbimurdes läheks kaotsi piirkonna boheemlik sarm, mida õpitakse ehk hindama alles aastate pärast. Tallinna abilinnapea ­Andrei Novikov Tatari tänava rohelistel hoovidel aga mingit võlu ei näe. „See pole miljööväärtuslik piirkond,“ selgitab mitmekordse kõrgharidusega linnajuht volikogu 2009. aasta hinnangule viidates. Ja läbimurdele ette jäävad krundid? Krundid saab linn omanikelt ära osta või, kui müümast keeldutakse, siis sundvõõrandada, vastab Novikov tasasel häälel, mõjudes kummalise kombinatsioonina oivikust koolipoisist ja Edgar Savisaarest. Võimaluse sundvõõrandamiseks loob seadus

« Avalehele 3 Kommentaari