Laupäeval seisab ühes Tallinna kaubanduskeskuses lastekaupade poes rase naine lapsevankrite rivi juures ja liigutab natuke tõreda näoga üht vankrit edasi-tagasi. Mees tema kõrval seletab midagi kärsitult. Naine rehmab tõrjuvalt käega. Astun ligi ja teen juttu. Selgub, et Agnes ja Erki ootavad esimest last, on end vankrimaailmaga kurssi viinud veebi teel ja nüüd poes selgus, et tegelikkus ei vasta ootustele. „Vedrustus on liiga kõva!” osutab Agnes mudelile, mida ta kiigutab. „Aga järgmisel variandil ei ole üleviidavat sanga!” lisab ta. Erki kõrval kehitab õlgu: „Mina ei julge enam midagi arvata.”

Teine paar, keda küsitlen, ostavad vankrit oma teisele lapsele ja on täiesti veendunud selles, mida tahavad. Lisaks tavalisele mugavusvarustusele on nende jaoks oluline, et vankri sangal oleks ka topsihoidjad. „Imetades peab palju vedelikku tarbima ja jalutamise ajal on hea, kui tops on käepärast,” põhjendab naine.

Kolmandal paaril on veel valik tegemata: neile andsid tulevase lapse vanavanemad vankri jaoks tuhat eurot ja kui nad veel ise ka mõnisada juurde panevad, on valikuvõimalused avarad. „Tean praegu vaid, et tahan musta värvi, et oleks neutraalne, aga samas stiilne,” on naispoolel esialgu vaid üks kindel eelistus.

„Lapsevankri valimine on väga, ma rõhutan, väga keeruline!” ütleb poe müügikonsultant mulle pärast seda, kui on ühe kliendipaariga lõpetanud ja nad peotäie voldikutega uksest välja saatnud. 

« Avalehele 9 Kommentaari