ÄREVAD AJAD: Kooliõpetaja Marzio Toniolo on tunnistajaks sellele, kuidas Codognos toimetab kiirabi minema järjekordse koroonaviiruse ohvri. Foto: MARZIO TONIOLO / REUTERS / SCANPIX

Federico Verri (44) elab Codognos, Milanost 50 kilomeetri kaugusel kagu pool asuvas 15 000 elanikuga Põhja-Itaalia linnas, mis on ristitud „Itaalia Wuhaniks“. Siit sai alguse koroonaviiruse puhang Itaalias.

Eelmiseks nädalavahetuseks, kui Federico Verri Ekspressiga suhtles, oli Codogno olnud juba ligi nädala karantiinis. Nagu veel kümme Põhja-Itaalia linna ja küla.

Karantiinis oleva linna elanikke asulast välja ei lasta, politsei on ees. Rongid ja bussid ei peatu, vaid sõidavad niisama läbi. Koolid ei tööta.

„Sa saad majast välja minna,“ ütleb Verri, „aga kõik on suletud, ainult poed ja ajalehekioskid on lahti. Karantiini alguses olid ka toidupoed kinni ja see hirmutas inimesi.“

Kas karantiin tekitab turvatunnet, näidates, et poliitikud üritavad viiruse levikut pidurdada? Või tekitab see hoopis ärevust?

Verri: „Ma ei tunne end kaitstuna. Igaüks teeb, mida tahab, ainult „punasest tsoonist“ väljuda ei tohi. Kui keegi tuleb mulle tänaval vastu, siis ma ei tea, kas ta võib olla haige. Ja ka inimene ise ei pruugi teada, sest teste tehakse vaid nendele, kellel ilmnevad sümptomid.“
STOP: Telefonikaardilt on näha, millised tänavad on Codognos blokeeritud.
Foto: MARZIO TONIOLO / REUTERS / SCANPIX

See, kellel on sümptomid ja kes tahab end testida, peab enne aja telefonitsi kokku leppima. Selleks on sisse seatud spetsiaalne telefoniliin, kuid see on sageli lihtsalt hõivatud ja testiaega kokku leppida ei saa. „Mu naise kolleegil oli palavik, ta on olnud päevade kaupa palavikuga kodus, nüüd on see ehk mööda minemas. Aga ta ei pääsenud telefoniliinil löögile, et viirusetesti teha. Ta ei tea siiamaani, kas temalgi võis olla koroonaviirus.“

Verri on ametilt geoloog. Varem sõitis ta enamikul päevadel Codognost tööle 20 kilomeetri kaugusele San Martinosse, kuid nüüd on ta sunnitud töötama koduarvuti tagant. Töökaaslastega suhtleb ta e-posti teel.

Verri sai kodulinna karantiini panemisest teada 23. veebruaril teleuudistest. „Me oleksime oodanud, et meiega oleks otse ühendust võetud, näiteks SMS saadetud, aga seda ei tehtud,“ ütleb Verri. Otsus Codognos karantiin kehtestada tuli pärast seda, kui linnas oli tuvastatud koroonaviiruse kolle. 20. veebruaril diagnoositi Codognos koroonaviirusest tingitud kopsupõletik 38aastasel maratonijooksjal, keda ajakirjanduses on nimetatud Mattiaks. Nakatunud oli ka mehe kaheksandat kuud rase abikaasa ning sõber, kellega mees jooksmas käis. Mattia treeningukaaslasest sõbra isa pidas ­Codognos baari ning viirus leiti ka kolmel selle baari eakal stammkundel. Lisaks oli nakkus edasi kandunud kaheksale Codogno haigla töötajale ja patsiendile.

Codogno kuulub Itaalia Lombardia maakonda. Lombardia kõrge terviseametnik Giulio Gallera on ajakirjanduses väitnud, et 10 protsenti maakonna arstidest ja õdedest ei saa töötada, sest nende koroonaviiruse test on osutunud positiivseks ning nad on karantiinis.
NÄDAL KARANTIINIS: Codognos ostmispaanika rahunenud, ainult apteekides on veel järjekorrad.
Foto: Vida Press

Päevaks, kui Ekspress Federico Verriga suhtles, oli Codogno karantiin kestnud ühe nädala. „Kokku pidi karantiin olema 14 päeva, üks nädal veel. Aga tegelikult ei tea keegi, millal see lõpeb. Mul on sellest kõrini. Ma olen sellest haige,“ ütleb Verri.

Verri lisab, et painav on mure lähedaste pärast. Näiteks, kui mõni lähedane, kes elab „punasest tsoonist“ väljaspool, vajaks abi, siis tema juurde lihtsalt ei saa minna. Linnast välja ei lubata kedagi. Ja tegelikult kardetakse isegi aidata samas linnas elavad lähedasi, sest kes teab, ka nendelt võib haiguse saada.

Paar päeva tagasi ilmus Itaalia ajalehes Corriere della Sera lugejakiri Codogno elanikult Claudio Comelilt, kes kirjeldab karantiinis linnakese elu nii: „Esimestel päevadel valitsenud kollektiivne hüsteeria on peaaegu kadunud, kolmapäeval saime osta värsket piima (varem pidasime seda enesestmõistetavaks, nüüd enam mitte), ja nüüd on juba avatud ka ajalehekiosk. Suur nauding on hoida käes paberajalehte. Apteekide ees on endiselt järjekorrad, kuid pagariäris ja köögiviljaäris suurt järjekorda ei ole. Mõnedes pangakontorites pangaautomaate enam ei laadita, ning paljud väikesed poed ei võta enam vastu elektroonilisi makseid. Kuid ometi leiame me kõiges selles positiivset. Koeraga jalutama minnes kohtame ma paljusid inimesi, kellest mõned kannavad nüüd maske, ning me peatume, et võõrastega vestelda. Varem või hiljem see kõik lõpeb.“

Eesti Ekspress tänab Emanuele Bardonet, kes vahendas vestlust Federico Verriga.