Väino Treiman Anni Õnneleid

Tänavuse esimese lume ööl kell neli läks ta Adavere põhikooli juurde tööle. Auto termomeeter näitas miinus kolm. Maad kattis lumekirme. „Just paras, mitte liiga vähe, mitte liiga palju,“ mõtles ta.

Asus lund kokku pressima, et sellest külmuks esimene jääkiht - Adavere selle talve kiiruisuraja põhi. Lõunaks oli ta rada pressinud kaheksa tundi. Ilus jääkiht sai.

Kuid õhtuks oli see kõik kadunud – lumi tuli sula maa peale ning soe asfalt raja all sulatas terve öö töö.

Kümme päeva hiljem on Treiman valmis tegema oma jäärajale, Eesti ainsale kiiruisurajale esimesed jäljed.

Tänu sellele, et Adavere kool käis isadepäeva puhul Rakveres politseimuuseumis, sai ta teha erandkorras kastmisringi ka päeval. Marakratid ei jooksnud rajale liugu laskma.

„Ma võtsin veenäidu, et näha, kui palju on kulunud vett selle raja tarbeks. 150 kantmeetrit. 85 tundi olen olnud vooliku otsas.“

Anni Õnneleid
Treiman on pingutanud, silme ees kurjakuulutav soojalaine, mis lubab selle nädala lõpuks kuni kaheksa kraadi. Kui rada on piisavalt paks, siis püsib lootus, ehk peab seni vastu, kuni taas külmaks pöörab.

Kui ta öösel kell neli välja läheb, mis abikaasa ütleb?

""Mine ja jäägi sinna!" Õnneks mul abikaasa on kehalise kasvatuse õpetaja, talle meeldib vaadata, kuidas lapsed uisutavad. Kui meie armaada ilusti ringis sõidab, siis talle see pilt meeldib.“

Kui Ants Antson 1964. aastal Innsbrucki olümpiamängudel kiiruisutamises kulla võitis, oli Väino Treiman 11-aastane Kohtla-Järve poiss. Mäletab väikest mustvalget telepilti Antsoni kullasõidust.

Samal talvel läks ta koos sõpradega Jõhvi, kus kaevurite staadionil oli suur liuväli. „Muusika mängis, jää oli rahvast täis, seal sai uiske laenutada,“ ütleb Treiman.

1964. aasta talve muljed oli põhjus, miks omal ajal takistusjooksus Eesti noorterekordi püstitanud mees hakkas Adaveres 1990ndate keskpaigas jäärada valama.

Ants Antsoni kullavõitu tähistav võistlus „Kuldne 1500“ peeti esimest korda 1998. aastal. „Need on uhkemad kui eestikad, stardis on olnud kolmeaastane ja kaheksakümneaastane.“

Esimesel korral ei olnud rajal ühtki paari kiiruiske, sõideti hoki- ja iluuiskudega.

„Mina olin Adavere V. I. Lenini nimelise näidissovhoosi spordimetoodik. Üks veerand peab olema taliveerand. Seitse aastat jutti polnud Adaveres lund. Külma ikka oli. Esimesel aastal oli nagu tänavu – mul oli liuväli valmis, aga siinsamas kõrval põllumehed künnavad maad.“

Eelmise talve Eesti meistrivõistlused toimusid nii: reedel jääd ei olnud, pühapäeval jääd ei olnud. Jää oli ainult laupäeval.

Väino Treiman
Anni Õnneleid

„Vanajumal tuli appi. Olev Kenk käis siin reportaaži tegemas – ütles, et ilmateade näitab, et tuleb miinus neli. Mina vastu, et miinus neljast on vähe, vaja on miinus kuut. Hommikul oli miinus üheksa. Ma olin terve öö väljas, lasin rajale vett. Kella kuueni kastsin voolikuga, siis hakkasime masinaga lihvima.“

Võistlus sai peetud.

Täna on Treimani juhatada kolm rühma kiiruisutajaid – esimese-teise klassi omad alles harjuvad jääga, keskmine rühm ning eliitgrupp.

Treimani andekaim õpilane Marten Liiv tõi eelmisel talvel maailmakarika etappidelt neli poodiumikohta ning teenis Hiinas juunioride MMil pronksi. Siht on 2018. aasta taliolümpia.

Liiv nagu ka naiste liider Saskia Alusalu on Adavere kooli lapsed. Tänini on Eesti kiiruisutamises vähe neid, kes poleks õppinud Adavere koolis.

Saskia Alusalu
Rauno Volmar

Treimani õpilane Mart Markus lõpetas kehakultuuri ning treenib nüüd kiiruisulapsi Tallinnas Tondiraba hallis.

„Kui sa siia kooli tuled, siis sa siin trennis käima hakkad,“ ütleb Treimani naine Anar. „Jooksmised, ronimised, pallimängud.“

„Tänapäeval on põhiviga, et inimene ei ole valmis pingutama,“ ütleb Väino Treiman.

Kiiruisutamine ei ole kaugeltki odav – paar korralikke kiiruiske maksab ligi tuhat eurot. Marten Liiv sõidab sellel hooajal jala järgi valatud saapaga, sellised uisud maksavad pea 2000 eurot.

Treimani kabineti laual on puding. Mees on alalõpmata kastmisvoolikuga rajal, sööma ei jõua, nii hoiab naine oma magustoidu abikaasa tarbeks.

„Ühel talvel võtsin 12 kilo alla.“ Voolikuga rassimine on kõva koormus ja sealt külmkapi kallale nokitsema ei lähe.

„Kui tagasi mõtlen, siis tuleb endal ka naer peale. Esimestel Eesti meistrivõistlustel oli rada nii kitsas, et üks mahtus korraga peale. Kõigil olid tavalised uisud all. Tiit Idarand tuli oma poistega siia, neil olid kiiruisud. Mul oli siis juba kolm paari kiiruiske. Koolidesse toodi välismaalt humanitaarabina spordivarustust. Üks meie poiss nägi, kuidas Idaranna poisid sõidavad, hüppas neile järele ja hakkas kohe kiiruiskudega sõitma,“ räägib Väino.

Edgar Savisaar lubas Uisuliidu presidendiks saades, et Tondiraba halli tuleb kiiruisuhall.

Raivo Tasso

„Mõtlesin, et rumal otsus. Ei ole halli Soomes, Rootsis ega Tšehhis, kuigi nende Martina Sablikova on kolmekordne olümpiavõitja. Väike Eesti, kellel ei ole kiiruisutamise traditsiooni, tahab jäähalli!“ ütleb Väino.

Savisaar muutis ootamatult meelt ja kiiruisuhall jäi tulemata.

„Kui Aivar Kokk oli Jõgeva maavanem, siis tahtis ta meile teha siia kunstväljakut. Külmutus raja alla – eraldati viis miljonit krooni, teise viis miljonit reserveeris kultuuriministeerium. Ainuke, kes oli vastu, olin mina“ jätkab Väino.

„Mis me oleks teinud? Me oleks esimesel aastal pankrotti läinud!“ suskab naine vahele.

„Ehitada ei ole probleem, aga kui vald ei anna mulle aastas 200 000 krooni, siis kust ta võtab selle 2 miljonit krooni, et seda ülal pidada,“ meenutab Treiman.

Treiman tõmbab endale uisud jalga ja räägib, kuidas ta Adavere uisulastega käis Hollandis laagris. Valla liisitud buss lapsi täis. „Kaks korda aeti meid kiirteelt minema. Buss oli seitse aastat vana! Aga sellest ei tohi vist rääkida!?“

Uisuliit ootab Adaverest aina uusi rekordeid, kuid praegused Eesti tipud enam Adavere raja peale ära ei mahu – 250 meetrise ringi pealt lendab kurvist välja.