Eit ja taat sõitsid trammiga. Peatuses rüsis peale kari koolilapsi, lõbus vadin ulatus üle vaguni. Esiti tõmbas eit suu krimpsu, siis hakkas lapsi kepiga eemale ajama. Taat puhkis: „Kasvatamatud kutsikad!“ Trammirahvas sai veel mitu peatusejagu kuulata kurjustamist hukkaläinud nooruse, viletsa riigi, müüdavate poliitikute jne teemal. Üks naisterahvas sai tõreleda isegi „naisterahvale sobimatute“ tossude kandmise pärast.

Kiuslikest ja räuskavatest vanuritest kuuleb alatihti huumori- ja haletsuse­seguseid lugusid. Väidetavalt muutub inimene vananedes riiakamaks ja tusameelsemaks. Mis aga vananemisega kaasnevat tujukust ja ärrituvust, kangekaelsuse kasvu, negatiivsete emotsioonide purskeid ja vihakõne sagenemist põhjustab? Või on „vana ja tigeda“ vahele võrdusmärki pannes tegemist stereotüpiseerimisega, ageism’iga – vanuselise diskrimineerimisega? (Mu küsimus on muidugi esitatud teatava murega oma isikliku tuleviku pärast.)

Avalehele
6 Kommentaari
Loe veel: