„Kott! Kott! Kott! Palun!“ ütleb rangelt ja pakiliselt, kuid mitte karjudes Ida-Tallinna Keskhaigla uroloogiaosakonna juhataja Martin Kivi. Ta on koos kolleegide Rauno Okase ja Dmitri Nelziniga just 60aastase patsiendi eesnäärme eemaldanud.
Patsiendi kõhtu viiakse läbipaistev kott, kuhu ülejäänud organitest eemaldatud prostata osavalt sisse vingerdatakse.
„Hop, Hop, hop! Kiiresti! Kuulge, ma ütlesin puhastage kaamera! Oskate te kaamerat puhastada?“ pärib häiritud dr Kivi operatsiooniruumis viibivatelt kolleegidelt.
„Lähme sissepoole!“ selgitab ta dr Okasele inimese sisikonnas toimuvast kaameratööd. „Mis sa näitad praegu? Siin ei ole lihtne õmmelda! Ma räägin sulle, ma ei saa nii õmmelda, kui ma pean siin kogu aeg erinevate faktoritega võitlema.“
Kolmel kirurgil on käsil päeva seitsmes operatsioonitund. Kogu trio on stoiliselt ühel kohal paigal seisnud sisuliselt terve päeva. Käsi on nad enamasti liigutanud mõnemillimeetrises raadiuses. Istumisminuteid on kogunenud umbes kümme ning väljalõigatud eesnäärmeid kaks.
11 tundi varem
Viimsi, Harjumaa, kell 5.48 hommikul. Väljas on kerge udu ja paar külmakraadi, puhub tugev edelatuul, suunaga merele. Dr Kivi kodus helises äratuskell esimest korda juba 18 minuti eest, kuid jalule suudab ta end ajada alles nüüd.
