Loomaaias võib mõnigi loom elada kauem kui vabas looduses. Vähk ja hammaste kulumine on südamerikete kõrval peamisteks surmapõhjusteks.

„Vana loom! Palume mitte häirida!“ teatab silt ühel roostetanud varbadega puuril, mis asub Tallinna loomaaia vähemkäidavas osas, poeetiliselt väljendudes rahulikul agulitänaval. Siin veeretab oma vanaduspäevi õhtusse lumeleopard Otto (12), kes on loomaaias veetnud ka oma kutsikapõlve ja uhkeldas parematel aegadel alpinaariumi mägilammaste ja kitsede vahel. Ja puur on tühi, sest Otto tuleb selle tagaseinas olevast august välja alles videvikus. Talle on suurte lihatükkide kõrval alati meeldinud ka hämarik.

„Palume mitte häirida!“ ütleb silt ka kotkapuuril, mille okstel konutavad pargipingil istuvate vanameeste stoilisusega kaks suurt konksusnokalist lindu – ja taas on see silt kõige kõrvalisemal puuril, mis peaaegu Veskimetsa tammiku varjus.

Kuid mõnedki loomaaia legendaarsed elukad jätkavad erakliku pensionipõlve pidamise asemel oma põhitööga ka soliidses eas. Zoo loodushariduse osakonna juhataja asetäitja Inari Leiman tutvustas Ekspressile neid neljajalgseid (või sootuks jalutuid), kes muutunud aastakümnetega elavateks legendideks nii personali kui ka külastajate jaoks.

KÄÄBUSJÕEHOBU HOLGER (44)

HOLGER: kääbusjõehobude päriskodu on paksudes Lääne-Aafrika ürgmetsades, kus ohtude korral ruttu jõkke varjuda saab. Vallo Kruuser
„Holger on väike õgard. Sööb ära kõik, mis talle antakse, kuid punapeeti armastab ta üle kõige,“ tähendab Inari Leimann hellalt. Kuid alles siis, kui lehtkapsakimp põrandale mütsatab, hakkab tume basseinivesi lainetama ja nähtavale ilmub kellegi ümar, läikiv turi ja kaks valvsat silma selle all.

Saage tuttavaks kääbusjõehobu Holgeriga, kes nii väga kääbus polegi! Aeglaselt piki vette ulatuvaid trepiastmeid ülesrühkiv Choeropsis liberiensis on suurem kui keskmine talusiga – ta kaalub ligi veerand tonni.

Kuid kõnnak on tönts ning kõrvad on kasvanud täis pikki karvu inimvanamehe kombel. Mais saab Holger 45aastaseks, mis on kääbusjõehobule kõrge iga. „Jäsemed kipuvad jäigaks jääma,“ selgitab Inari Leimann, kui Holger vaevalisel söörisammul kapsa poole rühib, väikse traatja tuustiga saba kõnnaku taktis küljelt küljele kõikumas. Ka poolkuukujuline tahapoole kõverduv peenis kõlgub valkja sarvesaiana jalgade vahel.

Holger ja tema kaasa Pupa (35) on lastetud. Vasikaid on küll sündinud, kuid Pupal ei tekkinud ei piima ega emainstinkti. Katsed jõehobulapsi loomaaia beebitoas lutipudeliga üles kasvatada osutusid viljatuteks, ellu ei jäänud ükski kolmest pojast.

Holger (sündinud Taanis, kuid elanud pikalt ka Venemaal) on vahepeal salatipeani jõudnud ning kahe pika kihvakujulise hambaga varustatud lõuad asuvad jahvatama. Hetk hiljem on salat tsementpõrandalt kadunud. Pupa (talle maitsevad rohkem pirnid) seirab kaasa tegemisi ettevaatlikult tagaplaanilt.

Mõned aastad tagasi, siis kui Holger 40 sai, kinkis loomaaed sõralisele suure kollase juubeliaasta kujulise võilillepärja – see, et suured ja kõrgesse ikka jõudnud loomad personalilt tähtpäevaks söödavaid kinke saavad, on tavaline. Kuid siis juhtus midagi ebaharilikku: sörkis kohale Pupa, haaras nulli lõugade vahele ja sakutas seda nii, et nullist sai hetkega kaheksa. Talitajaile tundus see hea endena – et äkki saab tulevikus tähistada ka Holgeri 48. sünnipäeva.

Härra kääbusjõehobu nuhutab aga korra veel igatsevalt põrandat, pöörab end siis inimeste vastu huvi kaotatuna ümber ja hakkab vaevaliselt mööda treppi basseinisügavikku tagasi laskuma. Küll see on raske: igal astmel kõigub Holger pikalt, enne kui ühe jala ettevaatlikult teisest mööda viib.

Hing jääb vägisi kinni päästvat vettejõudmisplärtsatust oodates; pensionäridki liiguvad kiilasjääs Tallinna tänavatel käbedamalt.

KÄÄBUSKITS TEGITA (13)

TEGIJA TEGITA: inspekteerib teiste laste loomaaia asukate eluolu. Vallo Kruuser

Laste loomaaed zoo läänevärava juures meenutab veidike lauta, aga sellist õdusat ja jõuluõhtuhõngulist. On kukk ja kolm kana maailma väikseimast serama tõust (ning kaks varest, kes jagavad nendega sama puuri) ning terve kari kitsesid oma aedikuis heintel kõpsutamas ja küsivalt määgimas. On kaks sokku („Nad pole küll päris töötavad, muidu poleks tallekestel otsa ega äärt!“) ja üks nooruke sarvik on karanud koguni piirdeservale ning piidleb sealt üle teiste. Kuid matriarh Tegita on selliste hüpete jaoks juba liiga eakas. Tema nõuab oma traditsioonilist jalutuskäiku lihtsalt valju mökitamise abi, tutvustele rõhudes.

Ning näe, värav avanebki.

„Ta otsib, kus praegu midagi põnevat on,“ selgitab Leiman, kui Tegita eneseteadlikult ruumis ringi klõpsutab. „Vahepeal kippus ta meil siin küll natuke pikali kukkuma – jalad läksid alt ära nagu vanematel inimestelgi. Eks ta ole neid lopse elu jooksul saanud ka – kitsed selgitavad omavahelisi suhteid ju ikka poksides.“

Aga kanad ja varesed ühes puuris, küsite nüüd kindlasti, kuidas selline kooslus võimalik on? „Esiteks on need künnivaresed, kes söövad tavaliselt ussikesi,“ ütleb Leiman, „ja teiseks on kanad end kehtestanud – nemad on põrandal, aga varesed – neist ühel on ainult üks tiib – istuvad oksa peal.“

Teist varest, kes toodi loomaaeda pesapojana, püüti pärast suureks saamist küll lahti lasta, kuid tema oli oma kaaslasega juba kokku kasvanud. Lendas väikese tiiru, kuid siis tuli tagasi inimeste ja kaaslase juurde.

ILVES GETTER (19)

ILVES GETTER: juba passieas. Vallo Kruuser

Tallinna loomaaia kõige eakam ilves Getter, saab juunis 20aastaseks. Kui tavaliselt juhinduvad talitajad nimepanekul looma ema-isa nimetähtedest, siis seekord andis inspiratsiooni „Näkimadalate“ Getter; Getter Jaaniga polnud ristimisel miskit pistmist. „See laulja polnud siis veel sündinudki,“ ütleb Inari Leiman pisut liialdades.

Oma valkjashõbedases tähnilises kasukas – erutusest higiseks tõmbunud kätega jahimehed kvalifitseeriks ta eriti väärtuslikuks ubailveseks – põrnitseb Getter meid puurist täiesti liikumatult. Nagu kaslastel sageli, paistab tal olevat kõigest sügavalt ükskõik. Kaasa arvatud sellest, kust ta sai oma nime, mida Leiman arvab loomi ära tundvat küll – kuid üksnes siis, kui kutsub inimene, kelle hääl neile tuttav on.

„Getter on väga heas vormis,“ kiidab Leiman. „Tema ema oli meil siin üks parimaid ilveseid, sai 17 poega. Eks see kulutab muidugi ka – tema elas ainult 14aastaseks.“

Getteril endal oli poegi vähem ning mõnigi neist ei jõudnud üle kolme kuu piiri, mida loetakse ilvesekutsikate puhul kriitiliseks. Kui käpad juba kannavad, on tõenäosus kõrgesse ikka välja põrutada aga arvestatav. Loomaaias elavad paljud isendid märksa kauem, kui looduses loomulik oleks – ning surevad lõpuks hammaste kulumise või vähi tõttu. Mõni lihtsalt ei ärka enam hommikul. Mõni saab süsti, mis paneb magama, ja siis teise, mis südame peatab.

Nii on läinud mitme tiigriga. Nii läks emajääkaru Vaidaga, kes oli loomaaia praeguse emajääkaru Friida ema ja Aroni vanaema. Nagu näitas lahkamine, oli 2014. aastal 29aastaselt lahkunud Vaida kõhunäärmekasvaja lausa kahekilone.

HARIKROKODILL VANAMEES (VÄHEMALT 56)

Tallinna loomaaia ilmselt vanim asukas on harikrokodill Vanamees, kuid seda, kui palju tal aastaid on, ei tea täpselt keegi. Leiman usub, et Vanamees koorus 1963. aastal, ent zoo endine direktor Mati Kaal on intervjuudes arvanud, et kahepaikne võis 30aastane olla juba siis, kui ta 1970ndatel Tallinna jõudis. Pikkust on Vanamehel praegu viie meetri jagu, kuid seegi on hinnang, sest keegi pole teda sentimeetrilindiga mõõta saanud. Igatahes jääb kitsastes oludes sirgunud Vanamehe kasv kõvasti alla võimalikule maksimumile. Lõugki on tal veidi ülespoole kõver kunagisest basseinist, kuhu ta vaid vastu serva surutud koonuga pikutama mahtus.

ÜKSIK KROKODILL OTSIB SÕPRA: Tallinna loomaaia Vanamees on samast liigist, kes Austraalias inimesi vee alla kisub ning peab arvatavasti saagiks niihästi talitaja toodud lihatükki kui ka talitajat ennast. Turvalisuskaalutlustel hoitakse Vanameest eraldi ka naaberpuuris olevast väiksemast emakrokodillist. Vallo Kruuser
Nüüdses krokodillimajas on avarust veidi enam, aga oma kulunud kiviplaatide, pisut läppunud lõhna ja potitaimedega meenutab sealne atmosfäär mulle kõige enam bordellisauna. Suur kahepaikne, kes seisva veega basseini ääres, lõuad lahti, saaki varitseb, sobib hästi kujutluspildiga.

Vanasti, kui Vanamees oli veidi väiksem ja aediku serv madalam, armastanud emad-isad vahel oma lapsi krokodillipuuri servale tõsta. Ekslik ettekujutus, justkui oleks loomaaialoomad kuidagi ohutud ja dresseeritud, olla Leimani sõnul paljudel inimestel kõvasti peas. Siiani pole Vanamees ühtki inimest kätte saanud ning pidi oma pikas elus piirduma supikanadega. Siis maitse muutus ja Vanamees hakkas kanu söömise asemel peitma. Nüüd seisneb tema dieet kaks korda kuus puuri visatavas neljakiloses veiselihakäntsakas.

„Sööb hästi,“ tähendab Leiman.

LIHTSALT ÜKS STEPIVASKUSS (32)

Avaras elevandimajas veedavad elupäevi paljud loomakesed, kellest mõnigi jõudnud oma liigi mõistes soliidsesse ikka, kuid ikka veel isikliku hoone ja isegi oma nimeta. Nii on läinud tol viieaastasel ja eluvõitlustes saba kaotanud vööthiirel (kes siiski vapralt ülejäänud karja kombel mööda kändu üles turnib). Nii on läinud kuldpruunil stepivaskussil, kes käändub ümber talitaja käe ja põrnitseb meid oma pisut mongoliidsete inimsilmadega.

„Kui vana ta on?“ pärin.

„Vana-vana,“ kinnitab sinises kitlis talitajaproua. „86!“
STEPIVASKUSS: võib elada kuni poolesaja aastaseks. Vallo Kruuser

Läheb hetk aega mõistmaks, et tegu on sünniaastaga – täpsemalt koorumisaastaga –, kuid ka 32 on arv, milleni enamik stepivaskusse looduses ei jõua, sest paanikas inimesed tapavad neid enne tihti mürkmadude pähe.

Talitaja asetab jalgadeta sisaliku ettevaatlikult tagasi puuri, lambipirnide kuuma paistesse. „Tema sööb meil puuvilja, prussakaid ja hiirepoegi, sellist magusat asja,“ räägib proua hellalt. „Toidulaud on hoopis mitmekesisem kui madudel.“

Veidi maad eemal lesib oma basseinist pooleldi väljas kollane anakonda, lihaseline ja mitmemeetrine, silmad liikumatud kui musta pipra terad. Temagi on juba väärikas eas ja harjunud oma rotte saama elavana (tavaliselt esmaspäeviti, siis, kui maomaja külalistele suletud), sellal kui nooremad maod on valmis leppima ka Saksamaalt tellitud külmutatud rottidega, mis mikrolaineahjus enne puuripanemist soojaks aetud. Mis muidugi pole päris õige asi. „Juba lõhn on palju parem elaval toidul,“ selgitab sinises kitlis hooldaja empaatiliselt.

Puurist välja võtma anakondat keegi ei hakka, ei üritagi.

„Boamao panevad mõned laval endale kaela, aga anakondad on sellised, keda ei taltsuta,“ selgitab talitaja. „Nemad ründavad igal juhul.“

METSSIGA LORETTA (18)

LORETTA: eakas metssiga sisustamas elupikkust puhkepäeva. Vallo Kruuser

„Loretta oli väga hea emasloom,“ kiidab Inari Leiman, kui jõuame ühe väikse ja mittemidagiütleva aedikuni üsna Veskimetsa tammiku lähedal. „Kohendas alati pesa, kui isasloom magama läks.“

Ei tea, miks Lorettast räägitakse minevikuvormis; võib-olla seetõttu, et tema pereelu on möödanik. Loretta abikaasa on surnud (lahkus mullu 17aastaselt ehk tubli kaheksa aastat enne maksimaalse teadaoleva seaea täitumist) ja lesk Loretta on jäänud loomaaias oma liigi ainsaks esindajaks. Parajasti lebab ta õhuvanni võttev mustav ja karvane kogu täiesti liikumatult lumes, kärss sügavale hange torgatud. Miskipärast toob see vaatepilt pähe assotsiatsiooni korpulentse kasukas joodikuga, kes kõrtsist kojuminekul ära on nõrkenud.

On see teine siga, keda ta igatseb? Või hoopis need tammetõrud, mille hõng kiviviske kaugusel olevast tammemetsast kindlasti kutsuvalt ta sõõrmeisse voogab?

„Minu meelest tundub Loretta veidike masendunud,“ tähendan.

„Ei ole, ei ole,“ tõrjub Inari veendunult.

Ja siis: „Ta näeb praegu välja palju parem kui siis, kui nad koos elasid!“