„Ja üht asja ütlen teile veel. Kohe-kohe saabub aeg, mil teie emad, ämmad ja tädid teid hirmsasti õpetama hakkavad. Ärge kuulake neid! Suur osa nende teadmistest on niikuinii lootusetult aegunud ja võivad teha rohkem kahju kui kasu.

Te peate ise teadma, mis on lapsele parim!“

Oleme naisega perekooli seminaril ega tea, mis on beebile parim. Me ei ole nagu need enesekindlad tüübid, keda kohtasime nädal varem vaktsiinide loengus. Seal istusid esireas, jalad harkis ja käed rinnal risti, kaks isa, näitasid lektorile telefonist Telegrami artikleid ning jutlustasid, kuidas vaktsineerimine autismi põhjustab. Arvan, et enamik värskeid lapsevanemaid pole nii veendunud.

Meie vanematel oli abiks kultusteos „Teie laps“, kus Benjamin Spock õpetas, kuidas lapsi tegelikult kasvatada tuleks (hiljem selgus, et kohati õpetas ta päris valesti). Nüüd on meie poodides titeraamatute uputus. Igaüks neist lubab päästa beebi ja/või sinu une (kasulik fakt: sellist „hõbekuuli“ pole olemas), lõpetada tema nutuhood, õpetada rääkima ja samal ajal hundiratast viskama – on meilgi kodus mõned sellised. Aga kellel on aega raamatuid lugeda, kui jama tegelikult käes? Beebil on kõht tühi nüüd, palavik nüüd, uni nüüd. Ja „nüüd“ all mõtlen ma:

NÜÜD!!!

Eelkõige vajavad vastsed emad-isad julgustust: ei, te ei ole maailma kõige diletantlikumad lapsevanemad, näete, seal on veel mõned, kes päris hästi aru ei saa, mida nad tegema peavad.

Internet on selleks ideaalne paik.

« Avalehele 0 Kommentaari