„Ega te juhuslikult poole üheksase Tallinna bussi kohta miskit tea?“ pärin ainsalt kõrvalseisjalt kohaliku bussijaama katuse all. Kell on 20.30 ja bussist, mis peaks selsamal minutil peatusest juba lahkuma, pole haisugi.

Viis minutit hiljem Narvast teekonda alustanud transport siiski saabub. Bussi uste avanedes täitub peatus venekeelse sumina ja piiritusevinaga. Enam-vähem täis bussist valgub välja grupp ilmselgelt joobes mehi, kes on otsustanud pisikest sõidupausi sisustada sigarettide tossutamisega.

Suitsumeeste istekohad on bussi esimeses pooles, paremas ääres. Aiman halba, ent vabade kohtade puuduses lepin olukorraga ja istun samuti bussi esiossa, aga vasakusse äärde, vahekäigupoolsele istmele. Algab seiklusrikas sõit pealinna.

„Alguses tundus nagu napsutanud inimeste jauramine ikka,“ meenutab samuti Rakverest bussile istunud EKRE Riigikogu fraktsiooni liige Anti Poolamets. „Ei saanudki täpselt aru algsest põhjusest, kus see algas. Aga nagu öeldakse: in vino veritas. Kui võeti ikka päritolu ette ja hakkasin kuulma rahvuslikke solvanguid Ukraina pihta, siis mõistsin, et siin võib kõike juhtuda.“

Avalehele
129 Kommentaari
Loe veel: