Kaamera. Läks!

Mustas mantlis, kaabu kuklas, seisab Tõnis Pohla rühma soomepoiste ees ja teatab soravas soome keeles: „Venäläiset koirat tungivad peale kogu rinde ulatuses! Sõda on läbi! Ma tänan teid Soome Vabariigi ja kindral Mannerheimi nimel!“

Eraelus on Tõnis Pohla laevandusärimees. Ladusa soome keele pärast sai temast seekord Soome kindral.

„Aga nüüd ütlen teile nagu sõber. Eestisse pole teil praegu mõistlik minna! Tuleks minna Rootsi...“

Mornide nägudega kuulavad eesti sõjamehed neid sõnu 1944. aasta augustis. Soome on N Liidule sõjas alla jäänud. Eestlased kipuvad oma kodumaad kaitsma. Neile öeldakse, et sel pole mõtet. Nemad ei suuda enam midagi muuta.

Filmigrupi liikmed on profid – režissöör ja stsenarist Ilmar Raag ühes isikus, valgustajad, helimehed, grimeerijad, kostümeerijad. Isegi toitlustajad on võttepaigal nagu päris filmitegijatel.

Ainukesed, kes filmitegemist seni lähedalt näinud ei ole, on näitlejad, Nordea Panga kliendid ja kliendifirmade finantsjuhid. Nad on kogunenud Nordea kliendipäevale, aga seekord ei kuula nad kontserti ega mängi golfi. Seekord pannakse tähtsad kliendid ise filmikaamerate ette ja tehakse film. Õhtuks peab tulemus näha olema.


Avalehele
16 Kommentaari
Loe veel: