Ise loeme alguseks 21. detsembrit 2016, kui külastasime esimest korda WRC promootori kontorit ja selle tegevjuhti Oliver ­Cieslat. Algul visati meid seal muidugi igalt poolt välja, aga kui me ikka uksest ja aknast tagasi ronisime, saime jutule. Olime umbes kolmanda Powerpointi slaidi juures, kui Ciesla meid peatas ja ütles: „Oota, ma kutsun teised ka.“ Esimene kohtumine venis meile algul antud tunnikese asemel viietunniseks. Visioon, kuidas ralli peab arenema – innovatiivseks, meelelahutuslikuks –, oli meil algusest peale WRC rahvaga sama. Aastal 2018, kui korraldasime juba WRC testralli, tuli kohale kolm tehasemeeskonda. See sündis ainult heade suhete tõttu promootoriga, tal on õigus WRC-autode osalemine muudel rallidel keelata. Pole tema huvides, et vene oligarhid või araabia šeigid endale WRC-autosid starti „ostaksid“.

Veebruaris, kui selgus, et Rally Estoniat me tänavu ei korralda, ei pannud me pille kotti, vaid hakkasime valmistuma tuleva aasta ralliks, sihiks WRC etapp. Juunis aga pidi promootor juba hakkama kaardistama neid Euroopa riike, kes aitaks selle hooaja veel päästa. Pakkumine tuli meile 5. juunil, paralleelselt läbirääkimistega töö juba käis.

Miks etappi Lätile korraldada ei antud?

Tegelikult pretendeerib igale WRC-etapile praegu vähemalt 3–4 riiki. Lätit kaaluti peamiselt põhjusel, et nemad olnuks valmis rallit korraldama juba augusti keskel ning promootor soovis sarja võimalikult kiiresti taas käima lükata. Lõunanaabrite häda oli aga see, et nad soovinuks korraldada EM- ja MM-etappi samal ajal, selline formaat aga muudab asju segasemaks. Samuti võis Läti meedias näha suhtumist, et „kui see aasta saab odavalt, siis võiks teha küll rallit“.

Meie andsime teada, et oleme valmis tegema septembris, kui piirangutega on juba lihtsam.