Andres Lasn: õigeaegse diagnoosi ja ravi korral saab HIV-i kontrolli all hoida

Perearst-resident, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige

Miks on oluline ennast testida?

Alustame mõistetest – kui inimene on nakatunud HIV-i ehk inimese immuunpuudulikkuse viirusega, ent ei ole sellest teadlik ega ole ravi saanud, kujuneb aja jooksul välja aids ehk omandatud immuunpuudulikkuse sündroom, mis lõpeb juba surmaga. Samuti võib diagnoosist mitteteadlik viirusekandja lisaks ravita jäämisele nakatada ka teisi. HIV-infektsiooni ei saa välja ravida, ent varajase diagnoosi ja viirusevastase raviga alustamise puhul saab viirusekandja elu oluliselt pikendada. Ühtlasi saab tõsta elukvaliteeti ja vähendada ka teiste inimeste HIV-i nakatumise riski. Hilisemas faasis avastatud HIV-nakkuse puhul saab meditsiinilist abi pakkuda oluliselt vähem kui varajase diagnoosi korral.

Milliste kahtluste või sümptomite korral peaks testima?

Äge HIV-infektsioon võib olla umbes 50–90% juhtudest sümptomivaba, ülejäänud juhtudel on ägeda HIV-nakkuse väljendus tavaliselt umbmäärane: 1–4 nädalat pärast nakatumist võib tekkida gripisarnane sündroom väsimuse, palaviku, lihase-
ja liigesevalude ning punetava nahalööbega. Lisanduda võivad muud üldised sümptomid: peavalu, söögiisu vähenemine, ajutine lümfisõlmede suurenemine, limaskestade haavandite teke ja/või kõhulahtisus.

Viis üliolulist sõnumit:

HIV levib peamiselt sugulisel teel või vere kaudu.

Äge HIV-infektsioon võib olla 50–90% juhtudest sümptomivaba; ülejäänud juhtudel võivad sümptomid olla gripisarnased.

HIV-i saab diagnoosida minimaalselt nelja nädala möödudes pärast nakatumist.

Kahtluse korral peaks igaüks laskma end kohe testida.

Testimisel on vajadusel tagatud anonüümsus

Kui tihti peaks testi tegema?

HIV-vastase testiga määratavad anti-kehad ilmuvad verre tavaliselt nelja nädala möödudes pärast nakatumist. Kahtluse korral testitakse vähemalt kaks korda: pöördumisel ja tulemuse kinnitamiseks veel umbes kolme kuu pärast (n-ö aknaperiood). Et varasem negatiivne tulemus ei välista hilisemat viirusega kokkupuutumist ja nakatumist, siis nagu öeldud, tuleks ennast testida lasta iga kord, kui on tekkinud kahtlus HIV-nakkuse suhtes. Perearst või muu spetsialist annab kohapeal sõltuvalt olukorrast alati täpsemad juhtnöörid.

Kes peaks testima?

HIV levib peamiselt sugulisel teel või vere kaudu. Seega tuleb nakatumise vältimiseks hoiduda riskikäitumisest ehk näiteks kaitsevahenditeta (kondoomita) seksuaalvahekorrast või narkootikumide tarvitamisel ühiste süstalde kasutamisest.

Kui eelmainitud tegevustest pole suudetud hoiduda, on testimine kindlasti vajalik. Et HIV võib sümptomivabalt kulgeda pikka aega, tuleks ka täiesti riskivaba käitumise korral lasta ennast igaks juhuks perearstil vähemalt korra HIV-i suhtes testida.

Kuidas küsida häbi tundmata HIV-testi oma perearstilt. On perearstile ikka vaja selgitada, miks soovitakse testi teha?

Aastaid tagasi pidid HIV-patsiendid halva suhtumise pärast palju kannatama, kuid tänapäeval võib iga perearsti käest täiesti murevabalt HIV-testimist küsida ja soovi korral ka diskreetsust paluda – me ei sildista, parasta ega tegele muul moel patsiendi alavääristamisega. Lisaküsimused muidugi võimaldavad perearstil patsienti igakülgsemalt aidata, nii et meie aru-pärimist ei maksa tõlgendada kui uudishimu. Pikemast jutust võib alati keelduda, sest on mõistetav, et igaüks soovib informatsiooni oma mahus saada ja muredest omas tempos rääkida. Seega on kõik kõhklejad ja ümbermõtlejad kindlasti meie kabinetti alati tagasi oodatud.

Tänapäeval on HIV-infektsioon õigeaegse diagnoosi ja ravi korral krooniline haigus, mida saab väga hästi kontrolli all hoida. Just seetõttu oleme perearstidena kindlasti huvitatud kõiki abivajajaid ära kuulma ja aitama.