Artikkel ilmus Ekspress Meedia ajakirjas "Eesti Kapital". Ajakirja kõik lood saab soetada, kui vajutate allolevale reklaamile.

Ma ei ole suurettevõtja. Loen suurettevõtjateks neid põhiomanikke, kelle ettevõtete aastakäive on vähemalt 50 miljonit eurot. Minul nii hästi pole läinud, kuid klubisse kutsuti.

Suurettevõtjaks saamine eeldab enamasti aastaid enda tarbimissoovide piiramist ja piiramatut tööaega, riskimist ja ebaõnnestumiste talumist. Teatud iseloomuomadusi ja õnne kindlasti ka. Mõned katsetavad ka ebaausaid meetodeid ja pääsevad jokk-skeemiga – kuid rikutud mainega. Oma valikud teeb igaüks ise.

Vaevalt et keegi on ettevõtjaks hakanud soovist teenida ühiskonda. Algne tõuge on ikka soov iseendale ja oma perele paremat elu võimaldada. Alles aastate pärast, kui ettevõtte ellujäämisfaas möödas ja töötajate arvu saab loendada sadades, võib detailset kasumiaruannet lugedes tekkida mõistmine, mida sinu ettevõte tähendab selle töötajatele sissetuleku mõttes ja riigile makstud maksude mõistes. Tekib andmisrõõm. Igal ettevõtjal seda mõistmist ei teki ja nende ettevõtted enamasti suureks ei kasva ka.

Ettevõtja vastutus on maksude tasumise kaudu ühiskonna ülalpidamine võimalikult väikest keskkonnakahju põhjustades. Peaaegu kõik ühiskonna ülalpidamiskulud kaetakse maksudega ettevõtlussektorist. Ka välisabi tuleb ettevõtlussektorist, ainult et välismaisest.
Me ei vaja üldse tööjõu immigratsiooni, vaid oluliselt suurem osa tööjõulisest elanikkonnast peab hakkama päriselt tööle ja panustama ise ühiskonna toimetulekusse.

Keskkonnakahju täielikult välistada pole võimalik, sest inimese eksistents on alati keskkonnale kahjulik. Ka ahiküttega majas elav jalgrattasõitjast vegan-luuletaja on keskkonnale kahjulik, kuigi ta ise sellest aru ei saa. Sest ka tema vajab vahel arstiabi ja kulutab oma rattakummidega maksumaksja raha eest rajatud asfaltteid. Tema ülalpidamiskulud koos möödapääsmatute keskkonnakahjudega on pandud tegelike maksumaksjate õlule.

2016. aastal laekus Eestis 89% maksutuludest ettevõtlussektorist ja 90% sellest tekitasid 6397 ettevõtet, milles töötas aasta jooksul ligi 302 000 inimest (allikas: maksu- ja tolliamet). Need 302 000 inimest võtavad ühiskonna ülalpidamise keskkonnakahjud enda hingele, et suurem osa ühiskonnaliikmetest saaks end „rohelistena“ tunda ja üks väike, kuid lärmakas grupp saaks oma naiivsusest tööstust vaenata. Reaalsus on, et mida rohkem on meil elukutselisi „rohelisi“, seda rohkem peab metsi raiuma ja põlevkivi kaevandama.

Metsa-, puidu- ja mööblitööstus on hetkel Eesti majanduse vedur, Eesti väliskaubanduse kõige suurem tasakaalustaja ja meie parim võimalus ilma dotatsioonideta vähendada sõltuvust fossiilsetest toorainetest. Meil oleks võimalus sektori lisandväärtust veelgi suurendada ja viia Eesti riik taas IMEni, kus suudame oma riigi kulud ise katta, selle asemel, et sõltuda välisabist. Olla riigina rahaliselt iseseisvad!

Aga võime ka täiendava lisandväärtuse loomist takistada, kuid siis peame leppima kokku, millistest hüvedest oleme ühiskonnana valmis loobuma. Siis ei saa küsida, millist Tartu ülikooli me tahame, vaid millist saame endale lubada.

Ühiskonna, ka ettevõtluse, põhiprobleemideks peangi järjest kasvavat sotsiaalset egoismi ja majanduslikku naivismi. Arvatakse, et kui õnnestus end vabaks laulda, siis laulame end rikkaks ka.

Professor Urmas Varblase andmetel on Soomes 50 ja Rootsis 30 puidukeemiatehast ja meil on 2. Me ei jõua kunagi oma elatustasemes Soomele ja Rootsile järele, sest suurt lisandväärtust loovaid tehaseid siia ei soovita, ise ümberjagatavat lisandväärtust looma on valmis järjest vähemad, kuid tahtmised kasvavad kõigil.

Vasakpoolsed ja pseudoparempoolsed on aastakümneid lehvitanud loosungitega, et iseseisev riik tähendab kõigile õigust teha, mis meeldib ja huvitab. See on küüniline vale, sest miks on siis ühiskonna ülalpidamine põhiosas vaid kolmesaja tuhande inimese ülesanne?

Ettevõtlussektoris oli maksuameti andmetel 2016. aastal ligi 499 000 palgasaajat. Kuidas on tagatud eespool mainitud 300 000 inimese põhiseaduslikud õigused, kui seda ülesannet ei taheta võrdsemalt jagada? Mina näiteks ei taha aidata mõnele minu silmis poliitparasiidile elatist maksta, kuid mul pole keeldumise võimalust. Temal aga n-ö päris tööle mineku kohustus paraku puudub. Kas mul on siis temaga võrdsed põhiseaduslikud õigused?

Mõned poliitikud mõistavad probleemi, kuid keegi ei tunnista seda avalikult. Eks kõik ju tahavad end maksumaksjatena tunda. Tegelikult pole midagi halba ka selles, kui sa ei tekita maksutulu, kuid teed ühiskonnale hädavajalikku tööd ja teed seda hästi. Näiteks kaitseväelaselt või kohtunikult või riigihaigla arstilt ei saagi eeldada otsest maksutulu. Selliseid hädavajalikke ametikohti on valitsussektoris minu hinnangul kuni sada tuhat. 2016. aastal oli valitsussektoris kuu keskmine töötajate arv ligi 123 000.

Me ei vaja üldse tööjõu immigratsiooni, vaid oluliselt suurem osa tööjõulisest elanikkonnast peab hakkama päriselt tööle ja panustama ise ühiskonna toimetulekusse. Et meil ei juhtuks olukorda, mida Tõnu Õnnepalu on nii hästi sõnastanud oma raamatus „Valede kataloog“: „…paanika, et raha saab otsa, et seda ei tulegi kusagilt juurde, et varsti tuleb niiviisi tööle hakata?“

Ettevõtjaid küll kuulatakse ära, kuid kuulda ei võeta, sest moodustame valijatest nii väikese osa. Meie sundrolliks on aidata valimislubadusi kinni maksta, ka neid, mis on riigile kahjulikud.

Lahendus: kuna kõigil on õigus oma arvamusele, siis peaks kõigil arvajatel olema ka kohustus omast taskust oma arvamuse tulemusi aidata kinni maksta.