Rõõmustava tulemuseni on jõutud peamiselt tänu sellele, et HIV-positiivsed rasedad võtavad korrektselt antiretroviirusravimeid (ARV-ravimeid), hoiavad tänu sellele oma viiruse kontrolli all ja sünnitavad terveid beebisid.

Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkushaiguste arst dr Kersti Kink ütleb, et kõik HIV-positiivsed patsiendid peavad võtma ARV-ravimeid oma immuunsüsteemi kaitsmiseks ja HIV-nakkuse leviku pidurdamiseks. “Ravimid on HIV-positiivsetele tasuta ja ravi on eluaegne. Igapäevane ravimite võtmine hoiab ära lähedaste nakatamise. Seega võivad HIV-positiivsed naised ise sünnitada ja olla kindlad, et nende laps on terve. Rinnapiimaga toitmine ei ole siiski lubatud, sest teoreetiline nakkuse ülekande risk emalt lapsele on olemas. HIV-positiivsetelt emadelt sündinud lastele kindlustame rinnapiima asendaja kuni esimese eluaastani,” selgitab Kink.

Illustratsioon:

Eluaegne krooniline haigus

Sarnaselt täiskasvanutega peavad ka HIV-positiivsed lapsed regulaarselt iga päev ravimeid võtma. Eesmärk on sama – hoida viirus kontrolli all. “HIV-positiivsed lapsed ei erine millegi poolest tervetest lastest. Nad võivad käia lasteaias, koolis, trennides ja huviringides ilma piiranguteta,” tõdeb Kink.

Täiskasvanute karuteene

Suurimaks probleemiks võib lastele kujuneda hoopis HIV-iga seotud maine. SA Eesti Lastefond HIV+ Lapsed alafondi koordinaatori Hanna-Liisa Markna sõnul on HIV Eesti ühiskonnas jätkuvalt stigmatiseeritud teema, mida peetakse süstivate narkomaanide või kehvade elukommetega inimeste haiguseks. Et teadmisi HIV-ist napib, tekitabki see vahel põhjendamatut hirmu.

Hanna-Liisa Markna sõnul suhtuvad paljud HIV-i kui surmaotsusesse ja seegi võib suhtluspartneri kohmetuma panna. Samas ei tunta teiste krooniliste haiguste puhul (nt suhkruhaigus) mingit valehäbi ja haigus tekitab pigem kaastunnet. Seega psühholoogiline toimetulek mõttega, et ühiskond sind suures osas diagnoosi tõttu sildistama kipub, on väga keeruline.

Praegu ei osata veel HI-viirust genoomist välja tuua ja kuni teaduse järgmise läbimurdeni tuleb arvestada eluaegse haigusega. Laste jaoks tähendab see seda, et kuigi nad ise teistele nakkusohtlikud ei ole, tuleb neil ravimeid võtta nii kodus kui ka reisidel ning vajadusel viirusest ka asjaosalistele teada anda.

Meie ühiskond on tõestanud, et kaastunne ja mõistmine ei ole meile võõrad ning aitama ollakse valmis ka võhivõõraid. Teistest hoolimise juurde kuulub ka see, kui me tahtmatult teistele ülekohut ei tee, olgu see siis teadmatusest või rumalusest. Eriti nendele, kes seda kuidagi ära teeninud ei ole. Hoolimise märk on seegi, et teed ise HIV-testi ja julgustad ka teisi seda tegema. Ka see on märk, et nende saatus läheb korda sulle, kes ise enam olukorda muuta ei saa.