Kodupruulijast tehaseks. Pruulikoda Õllevõlur Nõmmel.
“Viimasel ajal on palju juttu õllerevolutsioonist, õlletootjate rohkusest, justkui oleks väikeses koguses õlleteos Eestis midagi täiesti uut ja revolutsioonilist,” ütleb Pruulikoda Õllevõlur omanik ja pruulmeister Vahur Kase. “Pigem võiks viimase ajal elavnenud õlletegude rohkust võrrelda ka vanade rahvatraditsioonide taasavastamisega. Kuni 17 sajandini oligi Eesti täielikult õllemaa, eestlastega ühtviisi valmistasid õlut soomlased, vadjalased, lätlased.”
“Kodune õlletegu elavnes pärast esimest maailmasõda Eestis suurel määral ning juba 1930. aastatel käis Eestis üle maa kõva õlletegu. 1920.–1930. hakanud ka naised Eestis õlut valmistama, tehes pehmemat õlut ja lõhkudes senise traditsiooni, et naistel pole õlletegemise juures midagi ütlemist, vahel aitasid, mida kästi teha. Ega meie pruulikojas teisti kujunenud pole, naine alguses aitaja, hiljem juba ütleja ja praegu ka pruulija rollis”, muigab pruulmeistri kaasa Juta.
“Eestimaal on ikkagi väga pikk õllepruulimise ajalugu, õllest on juttu juba saagades ja regivärssides. Õlle vanim valmistamisviis Eesti külas – linnaste meskimine kumaks aetud kividega – ulatub toidutegemise võttena tagasi kaugele kiviaega. Õllemüügist kõrtsides räägivad 14. sajandi ürikud. Parimaks töölemeelitajaks mõisas oli päeva lõpul pakutav õlu.
“Meie õllemeistriks on pärm, tema on meie peamine töömees või sepp, nagu rahvasuu ütles,” arvab pruulmeister Vahur. Meie oleme lihtsalt pisut võlurid, kes pärmiga head koostööd teha püüavad. Õppimise, katsetamise aeg on igaühel erinev, meil ehk isegi mitu aastat. Õlletegemise oskust oleme aga praegu meeldi nõus jagama ka teiste huvilistega oma vastavatud pruulikojas Kalda tänaval Nõmmel.
Õllevõlurit võiks kirjeldada kui 100% romantilist ja rahvuslikku õllejoomise rõõmu pakkuvat tootmist, me oleme ühendanud tootmises vanad rahvatraditsioonid, lisanud Saksamaal omandatud pruulmeistri teadmised ja jälgime ka praeguseid arengutrende. Oleme perepruulikoda, toodame väikeseid koguseid ja oleme heas mõttes õllehullud. Ega meid teistmoodi ka nimetada saaks.
Meil on oma humalakasvatus ja kasutame isekasvatatud Hallertau tüüpi sordihumalaid igasügiseses wet hop tüüpi õlleteos ning julgustame kaasmaalasi hindama aianurgas kasvavat humalataime.
Nimetagem meid vanamoodsateks, kuid meie õllest ei leia kunagi kunstlikke maitseelavdajaid, me eelistame alati traditsioonilisi õlletootmise meetodeid ning võtteid. Meie õlu sobib ka veganitele.
Pärm ongi meie peamine õllemeister, nii ütleb rahvasuu ja seda tõendavad ka pärmi rahvapärased nimetused töömees ja sepp, kõneleb pruulmeister.
Näiteks rahvusliku traditsiooni kohaselt alustati õlletegu öösel pärast esimest kukelaulu ja õlletegu võttis aega teise päeva kella neljani pärastlõunal, õlletegijal pidi jätkuma reipust ja lusti, sest pärmi panemisel tuli õllepruulijal rõõmsalt hõisata, muidu õlu hästi ei käinud ja pähe ei hakanud. Igas maakonnas olid omad õlletraditsioonid – sel ajal, kui õlut tehti, ei tohtinud tuba pühkida ega antud võõrale tilkagi juua kuni õlu polnud käima läinud, käidi tasa, lausa sukkis, et õlu ei ehmuks. Ja õlut juues pühiti esimene vaht maha majavaimule. Eks meilgi ole omad traditsioonid juba tekkinud.
Näiteks laagriõlu Tallinn City valmimine on pikk protsess, paljud käsitöörevolutsiooni lipulaevad niimoodi aeganõudvalt laagriõlut valmistada ei taha, ollakse ehk liiga kärsitud.
Jää Vabaks IPA on käsitööõllepoes Väike Roosa Õllepood 2016. aastal enim müüdud IPA.
Õllel on iseloomu, sest fotosessioonil jäi õlu oma nime vääriliseks ja kadus koos paadikesega talle meelepärases suunas.
Kadrina hää õlu konkursil 2016. aastal raskete õllede konkurentsis pälvis ta III koha.
Kindlasti julgustame kõrvuti meestega ka naisi pruulima ning osalema meie poolt pakutavatel pruulimise koolitustel ja koosviibimistel.
Et seda õlle tegemise võlukunsti oma silmaga näha ja õlut maitsta, tuleb tulla Nõmmele, Kalda tänaval asuvasse pruulikotta, sest siin valmib õlu tõepoolest käsitööna.
Kel huvi, leiab meid Facebookist või meie kodulehelt www.ollevolur.ee
