Pöörane lugu Ameerika energiarevolutsioonist ja kauboist, kes kildaga miljardeid teenis ja siis kaotas.
Aastail 2006 kuni 2015 pöörati energeetikamaailm pea peale hüppelise arenguga naftatööstuses, mida vähesed oskasid ette näha. Kui 2006. aasta oli Ühendriikidele madalaim punkt, mil 60 protsenti vajaminevast naftast sisse veeti, siis nüüdseks on Ameerika muutunud naftatööstuses juhtivaks jõuks, jättes varju isegi Saudi Araabia ja Venemaa. 2015. aasta lõpul tõusis USA maailma suurimaks maagaasitootjaks.
See märkimisväärne pööre sai teoks tänu Ameerika ettevõtjatele, kes nuputasid välja, kuidas sundida tihtilugu mitme kilomeetri sügavusel maa sees asuvad kivimid gaasi ja seejärel naftat tootma. Need kivimid, mida kutsutakse kildaks või rahvapäraselt kiltkiviks ja mida varem peeti hermeetilisteks, pandi inimese heaks tööle kahe tehnoloogia abil. Esimene neist on horisontaalpuurimine, kus puur võib horisontaalsuunas läbida rohkem kui kolm kilomeetrit.
USA on üks vähestest riikidest, kus maapõuevarad kuuluvad krunti omavale eraisikule, mitte riigile. Puuraugu rajamiseks tuleb lihtsalt omanikku veenda, et ta maa sulle rendiks.

Teine on hüdrofrakkimine (inglise keeles fracking, tuleneb sõnast frack – lõhe), mille käigus maapinna sisse pumbatakse vett sellise rõhu all, et süsivesinikke sisaldavasse kiltkivisse tekib hulk väikesi lõhesid. Vees sisalduv liiv hoiab need lõhed avatuna ja süsivesinikud saavad välja voolata. Üks frakkimisega tegelev ettevõtja võrdles protsessi koridoride rajamisega büroohoonesse, kus neid varem polnud, ning seejärel seal tuletõrjeõppuse korraldamisega.

Novembris 2017 ületas USA päevane naftatoodang kümne miljoni barreli piiri ehk purustas 1970. aasta legendaarse naftabuumi lõpust püsinud rekordi. Tänavu peaks see näitaja USA Energeetikainfoameti (EIA) andmeil jõudma 11 miljoni barrelini päevas. Marcelluse lade, mis ulatub läbi Apalatši mäestiku põhjaosa, võib Pennsylvania osariigi ülikooli geoloogide arvates olla suuruselt teine maagaasimaardla maailmas. Kildagaas moodustab EIA andmetel praegu rohkem kui poole USA gaasitoodangust. Vaid kümme aastat tagasi oli selle osakaal sisuliselt null.

Ameerika ilmse energiakülluse uus ajastu on juba kõikjal maailmas tõsist mõju avaldanud. Kõrgest naftahinnast sõltuvad riigid alates Venemaast ja lõpetades Saudi Araabiaga on sattunud raskustesse. Enne aastat 2014, kui naftabarrel maksis üle 100 dollari, olnuks niisugune olukord mõeldamatu. Uudne olukord avaldub aga veidral ja ettearvamatul viisil.

1970. aastatest saadik rõhutasid USA presidendid alates Gerald ­Fordist ja lõpetades mõlema Bushiga pidevalt „energiasõltumatuse“ tähtsust. Tegelikult muutus riik järjest sõltuvamaks, eelkõige just Lähis-Idast.

Donald Trumpi valitsusajal on aga pikaajaline unistus Ameerika energiasõltumatusest saanud suurema ja jõulisema kuju. Siseminister Ryan Zinke räägib uute föderaalvalitsusele kuuluvate maade, sealhulgas rahvusparkide avamisest puurimistööde jaoks, et kindlustada „energiaülekaalu“.

„Meie jalge all on rohkem naftat kui kellelgi teisel ja viis aastat tagasi ei teadnud seda keegi,“ rääkis president Trump 2017. aasta suvel ajakirjanikele Air Force One’i pardal. „Ja ma tahan seda kasutada. Ja ma ei taha, et Pariisi kliimakokkulepe selle võimaluse ära võtaks. Ma ei taha, et meile öeldakse, kuidas kõike seda rikkust, mis on USA jalge all, kuid mida pole ei Hiinal ega teistel riikidel, ei tohi kasutada.“

Kuid kildaenergeetika edulugu oleks peaaegu katastroofiks muutunud. Kui seni muretseti põhiliselt frakkimisega seotud keskkonnaohtude pärast, siis tegelikult on olemas ka suurem ja palju vähem tuntud põhjus kahelda kõige meeletumates ennustustes Ameerika kui nafta ja gaasi tulevase hiigeltootja kohta. Kildanafta tootmise rahanduslik alus on märksa hapram, kui enamasti arvatakse.

Kuna vähesed frakkimisfirmad teenivad kasumit, on nende töö kõige olulisem osa mitte kemikaalid, vaid kapital ning firmad peavad lootma Wall Streeti valmisolekule neid rahastada. Ilma ajalooliselt madalate intressimääradeta võinuks frakkimisbuum üldse ära jääda.

„Võib väita, et frakkimisbuumi eest vastutab täielikult Föderaalreserv,“ ütles mulle üks investeerimisguru. Sama vaadet jagab Amir Azar, Columbia ülikooli globaalse energiapoliitika keskuse teadlane. „Kildarevolutsiooni tegelik käivitaja oli 2008. aasta rahanduskriis ja selle tekitatud enneolematult madalate intressimäärade ajastu,“ kirjutas ta ühes hiljutises raportis.

Mure frakkimisrevolutsiooni rahalise hapruse kohta on juba mõnda aega silmapiiril. John Hempton, kes juhib Austraalia päritolu riskifondi Bronte Capital, mäletab oma äripartneriga peetud vaidlusi ajast, kui buum parajasti algas.

„Nafta ja gaas on ehtsad,“ ütles tema partner.

„Jah,“ nõustus Hempton, „aga nii ei saa majandada.“

Seni on frakkimistööstus püsinud paremas vormis, kui keegi unistadagi oskas. Kuid küsimusi jätkusuutlikkuse kohta esitavad nüüd teisedki peale üksikute skeptikute. Need kahtlused on nüüdseks levinud suurinvestorite koosolekuruumidesse, samuti frakkimisfirmade endi juhikabinettidesse. Frakkimisbuumi on seni rahastanud põhiliselt ülekuumenenud investeerimiskapital, mitte jooksvad rahavood.

Kui frakkimisbuumis üldse on keskset tegelast, võib selleks pidada ­Aubrey McClendonit. Ta asutas idufirma Chesapeake Energy, mis kasvas määratuks kolossiks. Ühe lühikese ajahetke jooksul esindas just tema kõige paremini USA frakkimistööstust. Kellelgi pole olnud rohkem õigust ja keegi pole rohkem eksinud, keegi pole olnud julgem oma ennustustes ja dramaatilisem oma läbikukkumistes, keegi pole rohkem riskinud nii teiste kui ka enda rahaga kui McClendon.

„Maailm hakkab liikuma, kui riskialtid inimesed tegutsema asuvad,“ ütles üks teda hästi tundnud pankur.

„Tema oli kogu tööstuse hea nägu – kirg, loovus, uljus,“ rääkis mulle teine endine investeerimispankur. „Aga ta oli ka paha nägu.“

Just tänu sellele kahepalgelisusele on McClendon USA frakkimisrevolutsiooni täiuslik isikustatud võrdkuju.

McClendoni surma ja tema pärandi ümber puhkesid tulised vaidlused. 2. märtsil 2016 pisut pärast kella üheksat hommikul kihutas McClendon oma Chevrolet Tahoe maasturiga Oklahoma Citys vastu viadukti betoonseina ja sai silmapilkselt surma. Ta ületas lubatud kiirust, turvavöö oli kinnitamata ning kuskilt ei paistnud, et ta oleks püüdnud avariid ära hoida. Vaid üks päev varem oli föderaalne vandekohus esitanud talle süüdistuse trustidevastase seaduse rikkumises Chesapeake Energy tegevjuhina.
RISKIALDIS: Nafta- ja gaasimagnaadina tegutsedes Aubrey McClendon lausa toitus riskist ning oli ühtviisi kartmatu kui hoolimatu. Foto Sean Gardner / Reuters / Scanpix

Uurijad kvalifitseerisid tema surma lõpuks õnnetusjuhtumiks, kuid kuulujutud enesetapu kohta liiguvad tänini. „Me ei pruugi kunagi 100 protsenti teada saada, mis juhtus,“ ütles ajakirjanikele kapten Paco Balderrama Oklahoma City politseist.

2008. aasta sügisel paigutas ajakiri Forbes 400 rikkama ameeriklase edetabelis McClendoni 134. kohale. Tema varade väärtuseks hinnati üle kolme miljardi dollari. Kuid kuna ta laenas kokku palju raha ja andis ärilaenudele tagatisi eraisikuna, maadlevad juristid tema varanduse riismetega veel kaks aastat pärast mehe surmagi. Nad püüavad kindlaks teha, millised võlad tuleks ära maksta: alates 500 000 dollarist, mis ta oli võlgu Ameerika skaudiliikumisele, kuni 465 miljoni dollarini, mille ta võlgnes grupile Wall Streeti investoritele, sealhulgas Goldman Sachsile.

Wall Streeti raisakotkad – riskifondid, mis investeerivad raskustes ettevõtete võlgadesse – on igatahes kohale saabunud, ostes võlgu üles vähem kui 50 sendiga dollari kohta. Põhimõtteliselt viitab see eeldusele, et nõudeid täielikult ei rahuldata.

Ent kui McClendon tõesti suri murtud mehena, olnuks see tema iseloomu arvestades äärmiselt ebatüüpiline. Oma nafta- ja gaasimagnaadi aastatel ta lausa toitus riskist ning oli ühtviisi kartmatu ja hoolimatu. Ta ehitas üles impeeriumi, mis üksvahe tootis rohkem gaasi kui ükski teine USA firma peale ExxonMobili. Kunagi, kui üks investor konverentskõne ajal küsis, millal McClendonil küllalt saab, vastas too keerutamata: „Mul ei saa kunagi küllalt.“

2008. aasta sügisel paigutas ajakiri Forbes 400 rikkama ameeriklase edetabelis McClendoni 134. kohale.

Paljude arvates oleks praegune maailm ilma McClendoni müügimeheoskuste ja hämmastava võimeta investoreid moosida hoopis teistsugune. Liigub hulgaliselt jutte, kuidas ärikonverentsidel kõnelesid suurte naftafirmade, nagu Exxoni tippjuhid hõredatele auditooriumidele, kuna McClendoni esinemiste ajal inimesed sõna otseses mõttes võitlesid kohtade pärast saalis. „Tagasi vaadates oli see nagu kuldajastu,“ ütles Chesapeake’i endine peajurist Henry Hood, kes tuli firmasse esialgu ametisse konsultandiks ning töötas seal aastail 1993–2013. „See oli aeg, mille sarnast kunagi enam ei tule firmas, mille sarnast kunagi enam ei tule.“

Ajakiri Forbes nimetas McClendonit kunagi „Ameerika kõige hoolimatumaks miljardäriks“ ja paljude naftatööstusega seotud inimeste meelest ta seda just oligi. Ent kui see kõik oli pettus, siis pettis ta ka iseennast. Sest ta uskus sellesse, mida teeb. Paljuski kehastas just tema neid muudatusi, mis ei mõjutanud mitte ainult nafta- ja gaasitööstust, vaid ka kogu geopoliitikat.

Naftahinna languse kõige tumedamatel aegadel 1980. aastate keskpaigas ei lasknud McClendon end sellest häirida ning nägi võimalust puuraukude – gaasi, mitte nafta jaoks – rajamise õiguste pakettide kokkupanemises. Neid pakette võis edasi müüa suurematele firmadele või hakata ise leiukohta hõlvama.

Sellise võimaluse olemasolu poolest on USA peaaegu ainulaadne, sest ühena vähestest riikidest kuuluvad maapõuevarad seal krunti omavale eraisikule, mitte riigile. Puuraugu rajamiseks tuleb lihtsalt omanikku veenda, et ta maa sulle rendiks. McClendonist sai niinimetatud „maamees“ – nafta ja gaasitööstuses oli see tegelane, kes puuraukude rajamiseks vajalike rendilepingute üle läbi rääkis. Nagu hiljem selgus, oli see ideaalne ettevalmistus uudse frakkimisajastu jaoks. Seal pole niivõrd oluline leida üht naftaallikat, vaid selliste õiguste kokkukoondamine, mis võimaldaks rajada mitmeid puurauke.

„„Maamehed“ olid alati selle tööstusharu kasulapsed,“ ütles McClendon hiljem ajakirjale Rolling Stone. „Geoloogid ja insenerid olid olulised tegelased, aga ma tabasin üsna kähku ära, et nende ägedad ideed polnud suurt midagi väärt ilma rendilepinguta. Kui sinul oli rendileping ja minul mitte, siis sina võitsid.“

Aastal 1983, kui McClendon oli vaid 24 aastat vana, hakkas ta töötama koos teise oklahomalase Tom ­Wardiga. „Kauplesime maatükkidega Oklahomas, saatsime teineteisele fakse lausa keset ööd,“ rääkis Ward Rolling ­Stone’ile. Kaks aastat hiljem moodustasid nad Chesapeake Energy, mis sai nime lahe järgi, kus McClendoni pere armastas puhkust veeta. Nad panid sinna investeeringuna idanema 50 000 dollarit.

Kuid ei Ward ega McClendon olnud tehnoloogiauuendajad. See au läheb paljude inimeste meelest ­George Mitchellile, kes valitsuse tellitud uurin­gu käigus tegi katsepuurimisi Barnett Shale’is, Põhja-Texases asuvas Fort Worthi basseinis. Horisontaalpuurimist ja hüdrofrakkimist kombineerides õnnestus Mitchelli meeskonnal leida viis, kuidas seni hermeetiliseks peetud kivimist gaas kätte saada.

„Nii nagu hapnik on vajalik elule, on kapital vajalik nafta- ja gaasiärile,“ ütleb Andrew Wilmot, Dallases töötav nafta- ja gaasitööstuse liitumiste ja ülevõtmiste nõustaja. „See tööstus vajab kapitali, et kõik silindrid töötaksid, ning Aubrey McClendon oli mees, kes avastas, kuidas kildagaasi ja -nafta jaoks kapitali koguda.“

„Võime laenata raha 10 aastaks ning elada üle buumi ja languse tsüklid on peaaegu sama tähtis kui horisontaalpuurimine,“ kelkis McClendon ajakirjas Rolling Stone.

12. veebruaril 1993 – mida McClen­don nimetas hiljem oma karjääri parimaks päevaks – läks Chesapeake börsile. McClendon ja Ward tegid seda vaatamata oma audiitorfirma Arthur Anderseni hoiatustele – raamatupidajad nimelt muretsesid, et Chesapeake võib pankrotti minna. McClendon ja Ward vahetasid seepeale lihtsalt audiitorfirmat.
MILJARDÄRI HUKK: 2. märtsil 2016 kihutas Oklahoma osariigis Jonesis vastu betoonist sillaposti auto, mis kokkupõrke tagajärjel põlema süttis. Autost leiti ainsa reisija Aubrey McClendoni surnukeha. Foto Cris Yelton / Reuters / Scanpix

„Me Tomiga olime sel ajal 33aastased „maamehed“ ja enamik inimesi arvas, et me ei jaga üldse, mida teeme. Tagantjärele oli neil vähemalt osaliselt nähtavasti ka õigus,“ tunnistas McClendon 2006. aastal antud intervjuus.

Aastail 1994–2004 kulutas Chesa­peake umbes kuus miljardit dollarit maatükkide, firmade ja rendilepingute kokku ostmiseks. McClendon, kes hiljem nimetas neid aastaid „suureks Põhja-Ameerika maadevallutuseks“, omandas kolleegide seas kroonilise ülemaksja maine. Tema agressiivsus ei meeldinud vana kooli naftameestele. „Midlandis (naftatööstuse keskus Põhja-Texases – EE) vihkasid kõik Chesapeake’i,“ rääkis üks neist. „Nad ilmusid siia ajal, kui rendilepinguid tehti 200–300 dollariga aakri eest. Chesapeake aga hakkas äkki maksma 2000–3000 dollarit. Nad said enda kätte mõned head kohad, sest trügisid kõik ülejäänud lihtsalt kõrvale. „Kaduge eest, siit tuleb Chesapeake!“ oli nende moto.“

„McClendoni agressiivne stiil vihastas naftatööstuses paljusid,“ kinnitab Andrew Wilmot. „Piltlikult öeldes tal püstolitorud suitsesid kogu aeg, ja hinnad tõusid. Mõned said tänu sellele miljonärideks, aga teised laostusid.“

McClendoni ettevõte kukkus raha kulutama sellise hooga, mille kõrval tänapäevased Ränioru pealikud paistaksid armetud. „Küsida minult, mida teha lisarahaga, on sama kui küsida korporandilt, mida teha õllega,“ praalis McClendon 2005. aastal Natural Gas Intelligence’ile.

Kokkuhoidlikkusega ei paistnud ta silma ka eraelus. Ta ostis miljonite dollarite eest mõisaid ja suvilaid Oklahomas, Bermudal, Mauil, Vailis, Michigani järve ääres ja isegi Minnesotas. Talle kuulus üks maailma paremaid veinikollektsioone.

Wall Streeti investoritele pakkus McClendon täpselt seda, mida nood kõige enam ihkasid: järjepidevust ja kasvu. Tema seisukoht oli, et frakkimine muutis gaasitootmise katse-eksituse meetodil tegevusest protsessiks, mida sai soovikohaselt käivitada ja peatada. See oli tootmine, mitte hea usu peale puuraukude rajamine. Temast sai maagaasitööstuse lipukandja, „Härra Gaas“, nagu Fortune kunagi kirjutas.

„Aubrey oli esimene, kes ütles, et laseme käia, tekitame nõudluse,“ meenutab tema Chesapeake’i kolleeg Henry Hood.

Aastal 2003, kui McClendon alles suurelt ette võtma hakkas, olid USA maagaasivarud üldise arvamuse kohaselt otsakorral. Alan Greenspanile, kunagi nii austatud Föderaalreservi bossile, muutus see lausa kinnisideeks ning ühel oma harvadest ülesastumistest Kongressis hoiatas ta, et gaasi vähesus ja selle tõusev hind võivad kahjustada Ameerika majandust. Greenspan soovitas USAsse ehitada terminale veeldatud maagaasi sissevedamiseks teistest riikidest. „Me näeme silmapiiril tormi,“ ütles Louisiana osariigi vabariiklasest kongresmen Billy Tauzin, toonane energia- ja kaubanduskomitee esimees.

Need kartused aitasid 2005. aastal läbi suruda energiapoliitika seadust, mille kohaselt vabastati maagaasitootjad kohustusest avaldada andmeid hüdrofrakkimisel kasutatud kemikaalide kohta, mis omakorda võimaldas pääseda kulukast riiklikust järelevalvest.

Kui frakkimistööstus hoogu kogus, rääkis McClendon kõigile, kes teda vaid viitsisid kuulata, kuidas USA maagaasivarudest piisab vähemalt järgmiseks sajaks aastaks.

Salamisi rahastas ta kampaaniat „Süsi on räpane“ ja väitis, et kui kümne aasta pärast kasutaks kümme protsenti USA autodest kütusena maagaasi, oleks see kiireim ja odavaim viis kõrvaldada sõltuvus välismaisest naftast. Ta nõudis, et tema töötajad sõidaksid surumaagaasil töötavate autodega.

Ehkki McClendon oli välja kasvanud selle tööstusharu pidevatest buumidest ja krahhidest, oli ta selleks ajaks isegi veendunud, et maagaasi hind enam kunagi ei lange. Augustis 2008 ennustas ta, et ettenähtavas tulevikus jääb hind püsima kaheksa ja üheksa dollari vahele. „Tal oli väga-väga kindel seisukoht gaasi osas,“ rääkis üks pankur, kes tundis McClendonit juba 1990. aastate algusest. „Aga põhimõtteliselt eksis ta kogu viimase 30 aasta osas.“
ELAS TÄIEL RINNAL: Aubrey McClendon (ees keskel) ei hoidnud tagasi ka eraelus. Talle kuulus miljonite dollarite eest mõisaid ja suvilaid üle USA ning üks maailma paremaid veinikollektsioone. Fotol hõiskab ta kevadel 2010 korvpalli vaadates - McClendon kuulus NBA klubi Oklahoma City Thunder direktorite nõukogusse. Bill Waugh / Reuters / Scanpix

McClendoni julge seisukoht muutus energiaturgudel üldiseks arvamuseks. Aastal 2007 struktureerisid maailma eeldatavalt nutikaimad investorid – nende hulgas Goldman Sachs ja ülevõtmistehingute hiid KKR – oma üüratu ostu, energiaettevõtte TXU 45 miljardi dollari suuruse ülevõtmise viisil, mis sisuliselt tähendas panustamist gaasi hinna märkimisväärsele tõusule.

Samal ajal tegi Vladimir Putin samasuguseid panuseid. Gaasikartelli moodustamise lootuses kutsus tollane Venemaa peaminister Moskvasse mitmeid suuri gaasitootjaid riike, sealhulgas Alžeeria, Iraani ja Venezuela. USA nende hulka ei kuulunud. „Gaasi otsimise, tootmise ja transpordi kulud hakkavad kasvama,“ rääkis Putin. „See tähendab, et tööstuse arenduskulud lendavad taevasse. Odavate energiavarude, odava gaasi ajastu lõpeb kindlasti.“

Kui asjad hapuks kiskusid, oli McClendon alati saanud hakkama nii, et laenas veelgi rohkem raha ja rentis veelgi rohkem maad. „Lihtsalt öeldes kõrvaldavad madalad hinnad ise madalaid hindu, kuna tarbijad on motiveeritud tarbima rohkem ja tootjad on sunnitud tootma vähem,“ kirjutas ta Chesapeake’i aastaaruandes 1998. aastal.

Kuid ta oli unustanud gaasitööstuse aabitsatõe teise poole. Ikka ja jälle juhtub tooraineturul nii, et kõrged hinnad innustavad tootjaid rohkem tootma ja tekib ülepakkumine, mille surve all kukuvad nii hinnad kui ka tootjad ise.

„Tal oli õigus selles osas, et kiltkivi muutis maailma,“ ütles üks kauaaegne gaasitööstur. „Ta oleks lihtsalt pidanud iseennast kuulama.“

Maagaasi hind hakkas kukkuma aastal 2012 ning aastal 2014 juhtus sama ka naftaga. Langevad hinnad paljastasid kiiresti USA kildaenergeetika nõrga kõhualuse – suured kulud ja karjuva vajaduse kapitali järele.

Alles äsja õitsenud tootmisele USAs tõmmati pidur peale. Tegutsevate puurtornide arv nafta ja gaasileiukohtades vähenes – kui 2014. aasta lõpul oli neid 1920, siis 2016. aasta algul kõigest 480.

„Meile tundub, et nii vähe tegevust oli siin viimati 1860. aastatel, esimese Pennsylvania naftabuumi ajal,“ kirjutas Standard Charteredi panga toormeuuringute juht Paul Hornsell oma aruandes.

2016. aasta keskpaigas oli USA naftatoodang vähenenud miljoni barreli võrra päevas.

Üksteise järel hakkasid võlgades ettevõtted pankrotti välja kuulutama, lõpuks läks neid põhja umbes 200. Sügisel 2016 avaldatud raportis nimetas krediidireitinguagentuur Moody’s ohvriks langenud firmade hulka „katastroofiliseks“. „Kui kõik andmed, sealhulgas 2016. aasta pankrotid, kokku lüüa, võib vabalt selguda, et praegune nafta- ja gaasitööstuse kriis on tekitanud tööstusharus ajaloolise ulatusega krahhi,“ ütles Moody’se asepresident David Keisman.

Mõned neist, kes buumi tipul olid McClendonilt ja teistelt temasugustelt varasid ostnud, hakkasid nüüd oma ostusid alla hindama. Norra energeetikahiiglane Statoil kirjutas korstnasse neli miljardit dollarit kilda ja Kanada naftaliivade pealt. Royal Dutch Shell teatas üle kaheksa miljardi dollari ulatunud allahindamisest. Kõige suurema paugu sai Austraalia firma BHP Billiton, mis oli koos Chesapeake’iga investeerinud viis miljardit dollarit Fayetteville’i kildasse ning kulutanud veel 15 miljardit Houstonis asunud energeetikaettevõtte Petrohawk ostmiseks. Sügisel 2014 pani BHP kõik varad müüki, kuid ostjaid ei leidunud ja lõpuks tuli maha kanda enam kui seitse miljardit dollarit. Sellest tekkis ka väljend „BHPd tegema“.
TÖÖHOOS: Töölised paigaldamas toru Marcelluse lademe juures, mis Pennsylvania osariigi ülikooli geoloogide arvates võib olla suuruselt teine maagaasimaardla maailmas. Spencer Platt / AFP / Scanpix

„Kõik suurfirmade kildaga seotud ostud olid katastroofid,“ võttis üks investor asja kokku. „Juhupuurijad teenisid hulga raha, aga suurfirmad mitte.“

Kildafirmad tõmbasid oma eelarveid kokku, frakkimistehnika jäi jõude seisma. Uuringufirma IHS Markit teatas aastal 2016, et ligi 60 protsenti USA frakkimistehnikast ei tööta. Kildaettevõtted ja naftavälju teenindavad firmad lasid töölisi lahti. Konsultatsioonifirma Graves & Co andmetel vallandati krahhi jooksul nafta- ja gaasitööstusest kogu maailmas üle poole miljoni inimese.

Kildabuumi ajal õitsele löönud linnad meenutasid ühtäkki oma saatusekaaslasi California kullapalaviku järel. Cline’i leiukohas Texases tõmbas Devon Energy oma tegevust kokku ja lasi rendilepingutel aeguda, tuues põhjuseks lademe „rohke varieeruvuse“.

„Sweetwateri linnas tuhmuvad ambitsioonid kiiresti, kuna langev naftahind sunnib investoreid tagasi tõmbuma ja loobuma projektidest, mis pidid tagama helge tuleviku,“ kirjutas Associated Press 2015. aasta algul. „Nüüd ootab 11 000 elanikuga linn vallandamisi ja eelarvekärpeid ning lükkab oma unistused tulevikku.“

Enam-vähem kõigi kriteeriumide järgi lõppes kildabuum krahhiga.

2016. aasta algul kasvas energeetikatööstuse madala reitinguga (noninvestment grade) võlakirjade – kildatööstuse raketikütuse – tulusus 25 protsendini, viiekordistudes pooleteise aastaga, andes niiviisi tunnistust järsult kasvanud riskitasemest. „Siin on olemas hiiglasliku rahastamiskriisi materjal“ energeetikaettevõtetele, ütles Deloitte’i USA restruktureerimisüksuse juht William Snyder 2016. aasta algul Wall Street Journalile. Sama aasta kevadel sedastas Kansas City Föderaalreserv, et „praegused hinnad on liiga madalad kildanafta tootmise pikaajalise majandusliku tasuvuse jaoks“.

2016. aasta kevadel teatas toonane ExxonMobili tegevjuht Rex Tillerson analüütikutele, et kuna enamik nafta- ja gaasifirmasid ägab tohutu võlakoorma all, pole ta kogu sellest kaosest midagi ostmisväärset leidnud.

Kui Aubrey McClendon oma autos 150kilomeetrise tunnikiirusega vastu viaduktialust betoonseina sõitis, pani tema surm piltlikult ka punkti ühele ajastule. Ehk nagu Austraalia riskifondi juht John Hempton küsis: „Kas Chesapeake ongi selles äris eeskuju? Muudab küll maailma, aga lõpetab ise põrmus?“ 

Tegemist on toimetatud väljavõttega Bethany McLeani raamatust „Saudi America: The Truth About Fracking and Why It’s Changing the World“, mille avaldas Columbia Global Reports tänavu septembris.