Õppimiseks on Räpinas mitmeid võimalusi – õppurid on teretulnud nii päevasesse kui ka sessioonõppesse. Peale nende on olemas ja taas alustamas ka õpipoisirühmad ehk töökohapõhises õppevormis õppijad.

Viimane on eriti sobiv valik neile, kes tahavad õppida ja töötada korraga, saades nii palka kui ka õpilastele ette nähtud soodustusi. Võrdluseks: päevaõppes õppijaile on ette nähtud õpilassoodustused, sessioonõppes õppijad aga maksavad oma transpordi ja toidu ise ning õppetoetused neile ei laiene.

Et Räpina pole pealinnast liiga kaugel, tõestab ilmekalt lõpetavate aiandusõpipoiste rühm. Enamik on pärit pealinnast ning praktika teinud Põhja-Eestis, töökohapõhiseid õppijaid on olnud ka Narvast ja Saaremaalt.

Võimaldab kohe tööle asuda

Õpipoisiõppesse on oodatud kõik, kelle töö eeldab aiandusteadmisi, sõltumata vanusest või eelnevast haridustasemest. Noorimad õpipoisid on alles hiljuti istunud koolipingis, vanimad jõudnud juba ametlikku pensioniikka. Ka haridustasemeid on erinevaid – aktsepteeritud on nii varasem kõrgharidus kui ka lõpetamata jäänud põhiharidus. Kõige olulisem on tahe hästi töötada ja uusi teadmisi saada.

Direktor Kalle Toom selgitab, et õpipoisiõppe näol on tegemist kolme osapoole kokkuleppega: kool, õppija ning tööandja. „Kui ettevõtjal on vaja töötajat ning töötajal on vaja tööd saada, on õpipoisiõppes võimalik nii töö kui ka õpingutega kohe alustada,” tutvustab ta uudset paindlikku õppimissüsteemi. Muide, võiks ka öelda, et tegu on lausa ajalooliselt vana süsteemiga, sest selliõpe meistri käe all oli tuntud juba keskajal.

Kalle Toom toob välja õpipoisiõppe põhipunktid: õppekava on sama, mis päevaõppes ja lõputunnistus on sama. Samas on ettevõttes toimuva praktilise töö osakaal märkimisväärselt suurem kui teiste õppevormidega.

Koolipõhise õppevormi õppuritel on kohustuslik ettevõttepraktika, mis tähendab tavaliselt neljandiku õppeajast ettevõttes töötades praktikaeesmärkide täitmist. Õpipoiss peab aga vähemalt kaks kolmandikku oma erialaseid teadmisi ja üldisi kompetentse õppima igapäevast tööd tehes ja veerand kuni kolmandik õppeajast tuleb veeta koolis.

Kooli- ja tööaja jagamine

Vajalike teadmisteta ei saa aga õpipoiss erialast tööd alustada. Üks variant on alustuseks omandada koolis kõige olulisemad teadmised ja praktilised oskused ning siis jätkata õppimist vaheldumisi ettevõttes ja koolis, näiteks kolm nädalat tööl ja üks nädal koolis.

„Võib alustada ka nii, et esimesed kaks nädalat oleks õpilane ettevõttes tutvumas ja siis tuleb kuuks ajaks kooli. Seejärel võib hakata töökohal samm-sammult tööülesandeid täitma. Alguses tuleb teha ettevõttes lihtsamaid töid, õpipoiss on ettevõttele kulu. Kui aga eriala on juba päris selge ja õpipoiss on ettevõttes kohanenud, hakkab ta firmale tulu tooma,” toob Toom välja alternatiivi.

Oluline on veel ära märkida, et õpipoisina võivad tudeerida ka nende samade ettevõtete töötajad, kes vajavad oskuste täiendamist. Sel juhul muidugi sissejuhatust tarvis pole.

Toomi sõnul ei tohiks kohelda õpipoisina haridust omandanut vähem kvalifitseerituna. „Lõpetaja saab ikka sama riikliku lõputunnistuse, aga hinnetelehel märgitakse ära, millises õppevormis ja millistes ettevõtetes need õpingud läbiti,” täpsustab ta.

Suur osa õppetööst tuleb nüüd ära teha tööandja juures. See tähendab, et tööandjapoolne õpipoisi juhendaja peab ka olema juhendamise ja hindamise osas ettevalmistusega ja suhtlema koolipoolse juhendajaga. Toom kinnitab, et kool aitab ettevõtete praktikajuhendajaid ette valmistada.

„Erialane töö peab olema loomulikult parajalt mitmekesine, et kogu erialakompetentside ampluaa omandada,” kinnitab Toom ettevõtete kaalumist. „Kuivõrd nooremaedniku õppekava sisaldab pea kogu aianduse ampluaad iluaiandusest köögiviljanduseni ja seda nii avamaal kui ka katmikalal, siis on otstarbekas need õppeosad läbida vastavale valdkonnale spetsialiseerunud ettevõtetes,” põhjendab ta.