Jesper Parve: “Mu elu on hullult kontrolli all selleks, et saaksin elada kontrollivaba elu.”

“Eestis on väga palju katkisi mehi ning tarku, kes tegelevad sügavate õpetuste ja ravimisega, aga kes tunduvad kuidagi kõrgel ja kaugel, liiga vaimsed. Võib-olla ma olengi ukseavaja selles eluhotellis ja mu missioon ongi nad omavahel kokku viia,” räägib Jesper Parve, kellest sai pärast raamatu “Mees” ilmumist üleöö eesti meeste eestkõneleja.

Rahulolematus senise eluga kees ühel hetkel sedavõrd üle, et muutused tundusid vältimatud. Kuidas midagi muuta, seda mees ei teadnud ja läks siis laia maailma õnne otsima ... kõlab nagu muinasjutt. Võib-olla on need õpetlased tõesti liiga kõrgel ja kaugel, aga tuli üks eesti mees, kes rääkis oma loo ja pani kirja, mis ta selle eneseotsimise rännakul õppis. See ei ole mingi guru kaugel Indias või eneseabiõpikute autor Ameerikast. Nii ürgselt äge eesti mees, kellelt on nüüd tulemas järg populaarsele raamatule “Mees”. Talv Balil ja suvi Hiiumaal haagissuvilaga ringi rännates – kas pole kadedust tekitavalt tore? Igal inimesel on võimalus elada oma elu täpselt nii, nagu ta soovib, usuvad Jesper Parve ja Mari Ojasaar.

Jesper, sul oleks ju olnud võimalus endale pärast sportlaskarjääri lõpetamist pehme maandumine tekitada, minna mõnda klubisse treeneriks või midagi sellist …

Jah, seda muidugi, aga mul sai ikka nii kõrini sellest kõigest, kogu sellest spordimaailmast.

Mis te arvate: kui te ei oleks teineteisega kokku saanud ... kas sina, Jesper, oleksid jõudnud selleni, et oled nagu mingist puhastustulest läbi käinud? Kui palju on selles Mari mõju?

Jesper: Ma arvan, et kindlasti on. Ega Maril ka lihtne ole. Tema on nelja Veevalajaga koos (mina, kaks poega ja meie koer Guru). Veevalajad on teadupoolest sellised, kes ei suuda kaua ühe koha peal seista, kogu aeg on vaja voolata, kasvada ja areneda. Mari on õnneks nii tubli, et toetab kõiki neid hullusi. Õnneks oskab ta neid asju naljaga võtta.

Kui te lahkusite Eestist, teie jaoks turvalisest keskkonnast ja Austraalias tulid esimesed tagasilöögid – polnud elamist, tööd ja raha kadus näppude vahelt ... Kuidas siis Mari sellele vastu pidas? Kas tekkis vahel mõte, et olen ikka hullu otsa sattunud küll, kes mind ilusa elu lootuses teisele poole maakera viis?

Mari: Ei, seda ma ei mõelnud kordagi, et olen hullu otsa sattunud. Pigem oli mul hullult hea meel, et olin leidnud endale seikluskaaslase, kellega koos reisida ja teha teoks oma suur unistus. Ma nii-nii väga tahtsin minna kusagile maailmareisile, aga naisterahvana ei söandanud seda üksi ette võtta. Ma olin õnnega koos, et keegi, keda ma pealegi selleks hetkeks väga armastasin, oli nõus minuga neid seiklusi ette võtma. See oli ühine unistus ja koos julgesime selle nii suurelt teoks teha.

Austraaliasse läksid sel ajal väga paljud eestlased ja meiegi valisime Austraalia lootuses ruttu rikkaks saada (naerab). Läksime maasikaistandusse tööle, et seal alustada. Siis veel ei teadnud, kui kauaks sinna jääme. Müüsime siin kõik maha ja läksime selle mõttega, et kui tahame, reisime kaks aastat, kui tahame, siis rohkem, mingeid piire me endale ei seadnud.

Lastele tuleb õpetada, kuidas peab mõtlema, mitte mida peab mõtlema.

Jesper

Mis teid rasketest momentidest üle aitas?

Mari: Ma ei tea, kas Jesper feikis kuidagi nii hästi või … mul oli igatahes tunne, et olen kuidagi nii kindlates kätes ja õiges kohas. Olin temas kindel ja mõtlesin vahepeal, kui näpud ikka väga põhjas olid, et isegi kui peaksime tagasi sõitma, siis on mul nii tugev perekond seljataga, kes alati aitab.

Jesper: No ma ütlen ausalt, et mul endal oli kohati ikka suur hirm naha vahel. Mõtlesin siis selle peale, et mis on kõige hullem, mis juhtuda saab … Ja kui kõik läheb metsa, no mis seal ikka, siis tuled tagasi ja oled kogemuse võrra rikkam.

Mari: Peamine oli ära proovida, mis saama hakkab. Kui see mõte oleks kuklasse jäänud, ega siis poleks rahu saanud.

Jesper: Kahekesi oli ikka palju lihtsam, lapsi ju veel polnud. Me kohtasime oma teel peresid, kes olid tulnud koos lastega ja neil oli kordades raskem.

Kas sa, Jesper, vihastad ka vahel, lased emotsioonid valla?

Oojaa, muidugi! Aga ma ei suuna seda viha kellegi vastu. Öeldakse, et viha on halb emotsioon. Mina väidan, et vastupidi – viha on hea emotsioon, kui suudad seda kontrollida. Viha pealt võid päris palju asju ära teha, kui oskad muundada selle millegi ära tegemise energiaks. See on suur jõud! Viha ei ole halb. Vihkamine on halb, see hävitab. Kuna olen suurema osa oma elust olnud profisportlane, siis tean, kui suur jõud on vihal ja mida viha sinu kehaga teeb, kui oskad seda õigesti suunata. Viha abil loodi ühine vastane ja nii sai platsil palju korda saadetud.

Olete sattunud oma kohtumistel ja esinemistel arutlema inimestega teemal, millised on nende unistused ja miks oma unistustest loobutakse? Kuivõrd domineerivad noorte perede seas n-ö klassikalised staatuse sümbolid: auto, maja jne?

Jesper: Vaba fantaasiat eriti ei lennutata, aga see on ka mõistetav. Eks enamik ole ennast sidunud finantsiliste ja muude kohustustega, mis seavad piirid. Laenud, tõus karjääriredelil ja hirm, mis saab siis, kui nüüd aastaks ära lähen – elutöö nässus, turvalisuse puudumine, vastutus ja kohustused perekonna ees. Nähtamatuid trelle, mis on ühiskonna poolt peale surutud kui edukuse mõõdupuud, on endale ümber korjatud palju. Ja siis ühel hetkel avastatakse, et see pole mitte edukas elu ja vabadus, vaid ups, ma olen hoopis vangis! Väljapoole paistab kõik hästi, aga järgmised 20 aastat nii jääbki … Mina arvan, et kui sa tead järgnevat paarikümmet aastat ette, siis on päris igav elada. Ma üldse ei arva, et peaks alati sahmima ja hullu panema nagu meie. Mõnele inimesele sobib stabiilsus ja nii ongi tal kõik hästi.

Kui palju sina oma elu ette planeerid?

Jesper: Ütlen ausalt, et paar aastat tagasi ei teadnud ma rohkem kui kuu-kaks ette, mis saama hakkab. Aga nüüd planeerin päris palju ette, aasta jagu küll. Nüüd, kus olen tegelenud nende trellide lõhkumisega, tean, et tegevusi, mida olen endale planeerinud, võin käigupealt ka muuta. Ühesõnaga – mu elu on hullult kontrolli all selleks, et saaksin elada kontrollivaba elu.

Sa siis mõtled järgmiste unistuste või etappide peale?

Jesper: Muidugi. Esimene asi – oktoobri algul tuleb välja raamatu “Mees” teine osa, mida praegu kirjutan. Talvel tahaksin hästi palju kuskil soojal maal reisida. Bali tuleb kindlasti plaani novembris (giidina), jaanuaris tahaks minna kaugemaid maid avastama.

Millele “Mees 2” keskendub?

Perele. Nüüd saan aru sellest, et mees ei tohiks ennast enne kaaslasega siduda, kui ta ei ole ise selleks valmis. Samuti on lood laste saamisega. Mees ei tohiks saada lapsevanemaks enne, kui ta ei ole omaenese lapsepõlvejamasid ära klaarinud. Kui esimene raamat näitas, kuidas ennast korda saada, siis teine räägib sellest, mis saab suhetest ja olemisest siis, kui lisandub pere.

Nii naised, lapsed kui ka koerad katsetavad iga päev piire.

Jesper

Kuulan sind ja mõtlen, et äkki mehed ei teadvusta endale, kui valmis nad pere loomiseks on või ei ole. Nad ei tule selle arutelu peale, ei juurdle selle üle.

Jesper: Ega sellel teemal eriti arutatud pole. Infotulv on sedavõrd suur ja ümberringi nii palju müra, millest pead iga päev läbi närima, et enesesse süvenemiseks ei jää aega. Sageli ei osata seda ka teha. Internet, telekas, raadio, sugulased, sõbrad – üksi olemiseks ei ole lihtsalt aega.

Üksinda olemise kohta oli sul oma teooria, milleks on vaja anda ruumi omaette olemiseks. Kui olla pool aega koos ja pool aega üksinda – siis on asjad tasakaalus, muidu ollakse koos üksi …

Mehed peavad saama meestega koos aega veeta ja naised naistega, sest nende energiad on sarnasemad. Peab lubama olla oma sõbrannade või sõpradega koos. Enamasti tuleb alati neilt olemistelt tagasi palju rahulikum inimene, kui sinna läks. Mina olen ikkagi seda meelt, et mees on mees ja naine on naine. Ja suhtes peaksime püüdma säilitada võimalikult palju seda mehelikku ja naiselikku poolt.

Milles see mehelikkus ja naiselikkus siis väljenduvad?

Jesper: Mehelik energia kaitseb naist, teadvustamaks, et tal on seljataga kindlus. Ma mõtlen, et joonisel võiks see välja näha nii – siin on üks sirge joon (mees) ja teine joon (naine), mis käib selle esimese kohal üles-alla nagu kardiogramm. Naine võib nendes piirides möllata, palju tahab, aga ometi tunneb kogu aeg, et tal on kindel sein selja taga. Mõistmist ja arusaamist peaks rohkem olema, et mees on mees ja naine on naine. Mees ei ole naise sõbranna, ema, õde, tema kutsu või kiisu, vaid ta on mees ja ta peabki olema erinev. Tihtipeale nõuavad naised meestelt ja ka vastupidi, et teine oleks samasugune nagu nemad. Aga ei ole ju! Selline pealesurumine on vaimne vägivald. Emotsionaalne vajadus number üks on naisel ja lastel kindlus – mees peab suutma seda pakkuda.

Kas sa, Mari, tunned ka, et pead ennast kogu aeg tõestama ja arendama, et mehe ootustele vastata, olla vääriline partner?

Mari: Nii äge on tegelikult, kui kaaslane inspireerib sind arenema, mitte ei sunni seisma jääma. Ma olen ise ka seda tüüpi, kellele meeldib vaimne enesearendamine ning see, kuidas Jesper praegu edasi liigub, inspireerib mind väga.

Jesper: Kui näiteks üks läheb tantrat õppima ja teine ei lähe, siis kodus tekib kohe selline … lühis. Või kui üks on minimalist ja teisele meeldib õudselt asju osta, siis tekivad arusaamatused, sest üks viib kodust ära ja teine toob pidevalt juurde.

Mari: Aga meil ongi ju nii (naerab)!

See, mis suhte alguses paika pannakse, jääb. Ütlete, et suhte säilitamiseks tehke see asjadest vabaks …

Jesper: Kui paar saab kokku, siis enamasti hakatakse taga ajama igasugu asju, nagu majad, autod jne, mis peaks tõestama, et kõik on hästi ja me oleme õnnelikud. Lõpuks, kui kõik need asjad olemas on, avastatakse, et inimene, kellesse kunagi armuti, on kuskile ära kadunud. Asjadega on nii palju tegemist, et see, mille pärast neid kokku ajama sai hakatud, on meelest ära läinud. Eks meil ka vahel tekib väikeste laste kõrval tunne, et kaotame teineteist ära, aga see on loomulik, kui tead, et see läheb mööda.

Seda ma ei mõelnud kordagi, et olen hullu otsa sattunud.

Mari

Tihti juhtub, et kui näiteks naine hakkab tegelema vaimsete küsimustega ja ennast arendama, siis leiab ta halvakspanu mehelt, kes seda ei mõista ja väidab, et see ei aita elus edasi ega too leiba lauale… Ja ega aitagi, materiaalne pool peab ka juures olema, et ellu jääda. Teil on ju ka äripool, Maril KUMA kaubamärk ja liblikad, sinul raamatute kirjutamine, loengud ja tänavatoiduettevõte Jes Sandwich Studio.

Jesper: Suhtumised muutuvad. Kui 90-ndatel oli õnn hästi materiaalne ja seisnes raha tagaajamises, siis nüüd kohtab pigem teist äärmust, et kui sa ikka palvetad, mõtled ja visualiseerid, siis tuleb õnn – majad, reisid ja kõik muu. Midagi ta ei tule! Kui sa palvetad, mediteerid, põletad viirukit, siis enamik neid asju, mida tahad, ei tule sinu ellu sealtkaudu, sest üks asi on puudu. Mis see on? Ma räägin sulle parem ühe loo. Balil, kus inimesed on vaesed, kuid väga usklikud ja käivad kaks korda päevas templis palvetamas, sisaldavad nende palved enamasti raha juurde palumist. Ja mis sa arvad: miks enamik inimesi ei saa seda raha juurde? Aga sellepärast, et pärast palvetamist lähevad mehed puu alla magama ja naised lastega tegelema. Keegi ei tee midagi selleks, et raha juurde saada, keegi ei lähe tööle, ei loo ega ehita midagi. Paljast palvest pole abi, sa pead ühendama vaimse ja materiaalse poole. Võid küll mediteerida ja visualiseerida, ma teen ise ka sedasi, aga seejärel hakka tegutsema, tee oma äriplaan, helista, saada e-kirju jne! Iseenesest ja paljast palvetamisest ei sünni midagi.

Raamat “Minu Bali” oli märgiline – läksite paradiisisaarele, otsisite vastuseid, kuidas elama peaks, aga neid vastuseid ei andnud teile ükski teadmamees või ravitseja, need vastused pidite leidma enda seest.

Jesper: Just täpselt! Paljud lähevad Balile või Inidiasse lootusega, et seal elavad gurud annavad neile vastused. Aga gurud on nagu psühholoogid, nad ei anna tarku vastuseid, vaid küsivad tarku küsimusi, millele annad vastused sina ise. Lähed räägid guru juures, et mu eluunistus on teha seda ja teist, nii ja naa. Guru noogutab, täpselt nii ... Ja sina mõtled, issand kui tark guru, ta ütles mulle täpselt ära, mida peab tegema! Psühholoogi juures on sama lugu, peab oskama õigeid küsimusi küsida, vastused on kõik sinu enda sees olemas.

Räägi, Mari, kuidas sul liblikatega läheb?

Mari: Praegu on põhitöö täiskohaga emaks olemine. Mõtlesin ühel hetkel, et peaks õpitud meigiteemast (jumestaja – toim) edasi liikuma, tegeletud juba küll. Kunst on mind alati huvitanud. Ma olin oma päevikusse hästi palju ideid üles kirjutanud ja mõelnud, mida mulle meeldiks teha, visualiseerinud, mida võiks luua. Mul oli 25 erinevat ideed. Küsimus oli selles, kes ja kuidas need ellu viib, see tundus keeruline. Täna olen targem – sa võid ideetada, aga tuleb võtta üks-kaks ideed ja hakata neid ellu viima.

Jesper: Mina laitsin selle liblikaidee kohe maha, mõtlesin, et see on kõige mõttetum asi, millega tegeleda – tee meiki edasi, see on kindel töö ja teenistus.

Mari: Aga ma olin seda juba kümme aastat teinud, minu aeg sai täis ja tundsin, et tahan edasi liikuda. Mulle ei meeldi jääda liiga kauaks ühe asja kallale. Hakkasin liblikaid tegema, aga jätkasin ka meigitegemist. Kogu oma raha, mille ma meikimisega teenisin, panin aga jälle liblikate alla, sest toode ei piirdu sellega, et sul on materjal ja kavand, mille valmis teed, vaid sinna juurde tuleb arvestada ka pakendid, turundus ja kõik muu. Aga mul oli nii suur unistus ja soov! Pool aastat raiusin hambad ristis ja siis hakkas minema.

Jesper: Nüüd võin öelda, et see oli mu elu parim õppetund. Ma olin siis vist 32-aastane, ma ei uskunud sellesse – eesti mees noh, mis liblikaid sa teed, tee meiki ja elu lõpuni töö olemas … Aga nüüd on tõestus kõrval ja iga kord, kui käin loenguid andmas või inimestega kohtumas, siis on esireas mõni daam, kellel Mari liblikas rinnal. See on nagu nõidus, mis tuletab mulle pidevalt meelde: Jesper, sa said oma õppetunni – mitte kunagi ära tee maha kellegi unistusi!

Mari: Põhjus, miks ma hakkasin liblikaid tegema, oli see, et meigitegemine sidus mind, pidin olema kindlalt kohal, et seda tööd teha, aga tegelikult oli see reisijahing meis mõlemas nii tugevalt sees, et isegi praegu, kui tahame, võime minna … oleme sõltumatud. Tahtsingi leida endale sellise töö, mis ei sunni mind otseselt kusagil kohal olema. Tegin neid kuulsaid liblikaid algselt kodus. Aga praegu on mul käsitöömeistrid, kellele annan kavandid ette ja nemad teostavad. Ma ise ei jõua neid enam teha, olen ainult loova poole endale jätnud. Ja üleüldse, olen hetkel beebipuhkusel (naerab).

Jesper siin ütles, et teeb juba edasisi plaane. Kas sina ka mõtled, mis edasi?

Jesper: Mari kogub juba surnud kärbseid, aga ma ei naera enam ühegi ta idee peale.

Mari: Kärbsed on väga ilusad, kiilid tulid just välja. Ma tean, et olen praegu sellises heas seisus, et kui mul lastekasvatamisest aega üle jääb, siis mõtlen KUMAle uusi tooteid välja, aga kuna mulle meeldib tohutult ka joonistamine, siis tegelen ka sellega.

Teil on kaks põnni, kolmene Aaron ja kuuekuune Thor. Räägime lastekasvatamisest ka …

Jesper: Lastele tuleb õpetada, kuidas peab mõtlema, mitte mida peab mõtlema. Täielikku vabakasvatust ma ei poolda. Leian, et lapsevanemad ei pea olema lapse parimad sõbrad. Pigem on nad nagu aed lapse ümber. Laps võib käia, avastada, seigelda, otsida, teha ja möllata nii palju, kui tahab, et ta saaks aru, et igal teol on tagajärg. Kui ta eksib, saab tunda, mis on õige, mis vale. Laps peab jooksma, looduses viibima, aga kui ta hakkab üle piiride minema, siis sekkun. Ma sekkun vanemana siis, kui näen, et asi hakkab eluohtlikuks minema. Nii naised, lapsed kui ka koerad katsetavad iga päev piire.

Mari: Huvitav on vaadata, mida laps teeb, et piire katsetada – katsub esmalt isaga läbi rääkida, siis katsetab emaga ja kui näeb, et nii ei lähe, siis õpib, kuidas peab.

Jesper: Seda on äge kõrvalt vaadata, kui olen välja puhanud. Aga kui nii-öelda katel keeb ja pead oma asju toimetama, siis on keeruline. Selle jaoks on vaja aega ja kannatust. Lihtsam on lapsele öelda, et kui sa magama ei lähe, tuleb kotionu ja viib sind kaasa …

Ma ei ole üheski hotellitoas nii õnnelik olnud kui seal autosuvilas.

Mari

Lapsed reisil?

Jesper: Niisugust asja nagu lastega koos puhkamine ei ole olemas, neid asju ei tohi kokku panna. Lastega koos on reisimine, seiklemine …

Mari: … asukoha vahetamine.

Jesper: Aga nii palju kui võimalik, tasub seda teha. Me oleme ise kõrvalt näinud, kuidas see lapse arengule mõjub, kui minna temaga talvel Eestist ära sinna, kus on soe. Meie läksime näiteks Balile, kus on lõhnad, värvid, päikesevalgus. Siinne talv on ju nagu mustvalge telekas, aju lülitab ka ennast välja.

Mari: Sellel suvel võtsime meelega autosuvila ja läksime sellega kogu suveks Hiiumaale seiklema. Kui lased sellest mõttest lahti, et elu peab mugav olema, koged midagi uut ja võtad seda ka vastu. Aaron räägib mulle kogu aeg, kuidas talle see seiklemine meeldib. Õhtuti arutame, mida ta päeva jooksul nägi. Beebiga on need asjad muidugi teistmoodi.

Balile ei saa ju igaüks minna …

Jesper: Ma arvan, et saab, kui väga tahta. Balile minna või kusagile välismaale reisida on palju odavam, kui perega Eestis rännata. See oli ka üks põhjus, miks me autosuvila ostsime – kui Eestis lastega suvel reisida, peab rahakott ikka puuga seljas olema. Majutus, väljas söömas käimine, kütus, mis iganes – see on ikka üle mõistuse kallis! Ma ei kujuta ette, et üks keskmine Eesti pere saaks endale seda lubada. Meiesugusele perele on suvel tuba hotellis 130–140 eurot pluss söömine, metsik!

Mari: Ma ei ole üheski hotellitoas nii õnnelik olnud kui seal autosuvilas. Istud mere ääres, teed ise süüa, kiiret pole kusagile. Nüüd linnas näed ise seda tempot. Aga vaata, kui tubli Jesper on, et ta sellise kaose ja melu sees suudab kirjutada (kolmene nõuab tähelepanu, beebi kisab, koer jookseb, naine hõikab …).

Jesper: Kooli lõpukirjand oli mul kolm miinus, ma ei ole käinud ühelgi kirjutamiskursusel, mul ei ole olnud ühtegi mentorit. See tuleb minu seest, õpin järjest rohkem neid väravaid lahti tegema, olen justkui filtriks. Hakkan ise järjest enam uskuma, et igal inimesel on mingi asi, mida ta väga hästi oskab, see tuleb lihtsalt üles leida. Raha ei tee sind õnnelikuks, vaid teeb rahulikuks. Väliselt võib-olla tõesti tundub, et me sööme, palvetame ja armastame, tegelikult on seal taga süsteemne töö eelkõige iseendaga.