Alo Põldmäe: kirjutan ooperit, mis emal pooleli jäi
„Ma sõidan Santorini saarele!“
Alo Põldmäe silmad säravad, kui ta seda uudist räägib.
„See on fantastiline koht! Ma lähen ooperit kirjutama! Vilen Künnapu ütles, et temast sai Santorini saarel maalija. Äkki lõpetan seal oma neljanda ooperi!“
„Vahva!“
„Ja tead, miks ma seda ooperit teen?“
„Ei tea.“
„Ma teen valmis selle, mis emal tegemata jäi!“
Eesti helilooja ja muusikateadlane Alo Põldmäe räägib, miks on ta koos kaaslastega võtnud nõuks kirjutada valmis ooper esimese üldlaulupeo sünnist.
See oli 1972.–73. aastal. Alo Põldmäe elas tollal Tallinnas, aga käis aeg-ajalt Tartus ema-isa juures ja ükskord leidis eest Gustav Ernesaksa. Selgus, et ema ja Ernesaks teevad ooperit, kuidas sündis esimene Eesti laulupidu, keskseks tegelaseks Lydia Koidula.
Emal oli stsenaarium peaaegu lõpukorral, aga valmis see ooperi ei saanud.
Ema ajas akadeemilist joont, Ernesaks tahtis teha rahvalikku lugu – et oleks rohkem möllu. Kontseptsioonid ei sobinud.
Nüüd, kui seisab ees juubelilaulupidu (2019), otsustas Alo oma ema ja Ernesaksa mõtte üles soojendada ja teha selle ooperi valmis, mis neil tegemata jäi.
Rudolf Põldmäe ja Aino Undla-Põldmäe olid kirjandusteadlased, mõlemad õppisid Tartu ülikoolis kirjanduse ajalugu.
Aino uuris Lilli Suburgi ja Lydia Koidulat, Rudolfi teema oli peaasjalikult Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson.
Kolmekümnendate lõpul käis Rudolf Saksamaal ja uuris vennastekoguduste materjale. Aino sõitis Gustav Suitsu soovitusel Budapesti, et uurida Eesti ja Ungari kirjandussidemeid. Astus Ferenc Liszti nimelisse Muusikaakadeemiasse ja õppis laulmist, mida oli alustanud juba Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. 1940 Eesti Vabariik okupeeriti.
Ainol oli metsikult asjaajamist, et tagasi kodumaale saada. Sõbrad soovitasid: jää Ungarisse!
Aino vaidles vastu: ei saa, mul on peigmees Eestis! Ja tuli koju.
Aino ja Rudolf abiellusid 1941, kui sõda oli äsja alanud.
Tuli Nõukogude võim ja Rudolf kutsuti KGBsse.
Seltsimees Põldmäe, olete säilitanud natsistlikku propagandat!
Kuidas nii, arhiivi ülesanne ongi säilitada igasuguseid trükiseid, protesteeris Rudolf.
Aga mingid põhjendused ei lugenud, Rudolf Põldmäe kuulutati rahvavaenlaseks. 1945, mõni nädal enne, kui Alo ilmale tuli, viidi ta patarei vanglasse ja pärast viieks aastaks Komi ANSVsse Uhtasse asumisele.
Neli aastat hiljem (1949) kolistasid küüditajad Tartus Aino Põldmäe ukse taga. Anti kaks tundi aega, pange ennast valmis, tuleb pikem sõit.
Praktilisemate asjade kõrval haaras Aino kaasa „Kalevala“ ja pataka noote. Ilmselt olid „Kalevipoeg“ ja „Kalevala“ riiulis kõrvuti. „Kalevala“ oli kõik need aastad neile moraalseks toeks.
Aino viidi lastega Kasahstani piiri äärde Omski oblastisse Tšerlaki töölisasulasse, ligi viie tuhande kilomeetri kaugusele Eestist.
Me sõidame Alo Põldmäega Tallinnast Tartusse.
Käime Jaani kiriku tornis, kus on eksponeeritud mõned klaverid tema asutatud klaverimuuseumist. Istume Alo juures klaveri taga. Ja Alo muudkui räägib. Koidulast, Jannsenist, Jakobsonist. Kuidas Jakobson utsitas noort Aleksander Kunileidu, et see laulupeo jaoks algupäraseid laule teeks. Et tänu Jakobsonile oligi laulupeokavas kaks eesti algupärandit – „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“.
Aga põhiliselt räägib Alo oma isast ja emast.
1950 sai Rudolf Põldmäel vangilaagriaeg läbi. Ta jõudis Tartusse ja leidis, et pere on küüditatud. Käis võimude juures ja nõudis, et pere vabaks lastaks: nad on seal ju minu pärast, ja minu karistus on lõppenud!
KGB ohvitser teatas: mine järele, kui tahad! Osta pilet! Loomavagunis seekord sõitma ei pea!
Rudolf leidis Maardu keemiakombinaadis kütjana tööd (sest erialasele tööle ei tohtinud teda keegi võtta), kogus raha, ostis pileti ja sõitis perekonna juurde Kasahstani piiri äärde.
Aino elas lastega esialgu ühe asutuse partorgi juures muldonnis, mis oligi sealne põhiline elamutüüp. Oldi sõna otseses mõttes pead-jalad koos, sest onnis oli vaid paar pisikest tuba. Ja siis tuli isa.
Alo ei olnud oma isa üldse varem näinud. Nüüd on isa siin!
Aga muldonn oli nii väike, et esimeseks ööks tehti isale ase jääkülma eeskotta keldriluugi peale. Kell oli viis hommikul, kui Alo ärkas ja läks eeskotta. Lõdises, seisis särgiväel ja vaatas imetledes oma magavat isa.
Tahtis, et isa ta enda juurde võtaks, aga ei raatsinud isa äratada. Lihtsalt vaatas ja tundis rõõmu: mul on isa!
Rudolf Põldmäe sai Tšerlaki kooli inglise keele õpetajaks, aga sealt lasti ta kiiresti lahti, sest ta kandis kaabut. Kellelgi teisel kaabut polnud, temal oli, ja ta kandis seda igal pool.
Aino manitses: ära käi selle kaabuga, nad teevad su jälle rahvavaenlaseks.
Ja tuligi kooli direktsiooni korraldus: seltsimees Põldmäe, kaabu on kapitalistlik igand, kaabuga käimine pole nõukogude pedagoogile kohane! Rudolf ei kuulanud. Ta oli mõnes ajas tõeline pujään (nagu ütleb Alo).
Ja sai sule sappa.
Siis leidis Rudolf tegevust Tšerlaki rahvamajas ja pioneeride majas. Asutas eestlastest tantsuansambli ja nukuteatri. Tegi ise käpiknukud. Voolis nukkudele kartulist pead – hundi või põrsa või elevandi. Mässis kartulist põrsa ümber paberiribad, ja kui paber kõvaks kuivas, uuristas kartuli põrsa seest välja. Joonistas suud-silmad pähe, värvis ära, Aino õmbles nukkudele riided.
Näidendid kirjutas või kohandas Rudolf ise. Jaak ja Alo Põldmäe olid Tšerlaki pioneeride maja nukuteatri esinäitlejad!
Aino Põldmäe sai muusikaõpetaja koha suures lastekodus ja juhatas lastekoore ja ansambleid. See oli suur pääsemine, ei pidanud ennast tapma raske põllutööga. Sai tegelda sellega, mida olid õppinud.
Vahel kogunesid Eestist väljasaadetud kultuuritegelased – nende hulgas näiteks ajaloolane Peeter Tarvel – Aino laulu kuulama. Tal oli haruldane koloratuursopran. Ta lemmikooper oli Puccini „Madame Butterfly“. Cio-Cio-sani aariat on Alo kuulnud ema esituses palju kordi. Muidugimõista itaalia keeles.
1954 saatis Rudolf Põldmäe kirja NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehele Vorošilovile: Stalin on juba poolteist aastat surnud, teised küüditatud saavad koju, miks meie ei saa!? Moskvast tehti arupärimine Tallinna ja sealt vastati (Alo on neid dokumente KGB toimikus näinud), et perekond Põldmäe vabastamisega pole vaja kiirustada, Rudolf Põldmäe on tegelenud arhiivis natsistlike trükistega!
1955. aasta sügisel lubati Põldmäed kodumaale tagasi.
Aga Jaak ja Alo ei suutnud kevadet ära oodata. Nad käisid emale ja isale peale nagu uni: sõidame koju! Ja otsustati, et riskantne see on, aga sõidame! Pakane paukus, ümberringi kõrged hanged. Kõigepealt bussiga 150 kilomeetrit Kasahstani piiri äärest Omskisse. Üle kaheksa tunni külmas bussis. Poolel teel läks buss katki. Vastu ööd jõuti Omskisse. Sealt rongiga edasi.
Rudolf Põldmäe töötas pärast Kirjandusmuuseumis ja Keele ja Kirjanduse Instituudis. Trükist ilmusid tema raamatud nii Jakob Hurdast, Carl Robert Jakobsonist (koos Ea Janseniga) kui ka esimesest Eesti üldlaulupeost.
Hommikukohvi joomise ajal arutasid isa ja ema läbi kõik kirjandusloolised tähtsad probleemid. Ärkamisaegsete tegelaste nimed kõlasid kohvilauas igal hommikul.
1972. aastal tuli Draamateatris lavale Aino Undla-Põldmäe näidend „Viru laulik ja Koidula“ (Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetusest). Sealt see Ernesaks ilmselt inspiratsiooni sai ja ooperijutuga ema juurde tuli.
„Ema jutust on mulle meelde jäänud, et Koidula oli see hall kardinal, kes hoidis üleval ühisvaimu, tänu temale esimese üldlaulupeo korralduseasjad toimisid. Just nii võis see olla!“
Me oleme neli tundi rääkinud ja Alo entusiasm ei rauge.
„See ooper pole mingi lilleline roosamanna. Esimese üldlaulupeo korralduses oli kõvasti intriigi ja vastutöötamist – nagu need asjad eestlastel ikka käivad, aga ärme praegu detailsemalt räägi.“
Alo otsib välja Santorini saare kaardi (mis tegelikult on Thera saar) ja annab detailirohke ja põhjaliku selgituse, miks ta viimase kahe aasta jooksul juba kolmandat korda Kreekasse läheb.
