Kuhu need pankurid mu pensioniraha pistsid?
Mina valisin K3. Mitte Belgia-Hollandi tüdrukutebändi, Korea automaatrelva ega Saksa õuduspornofilmi, vaid samanimelise kohaliku pensionifondi. Selle, mida Gunnar Graps reklaamis kunagi televiisoris „kõige äkilisemana“. Kuni pool varast aktsiatesse, pool võlakirjadesse.
K3 pole tegelikult enam see kõige rajum nagu alguses. Riskilt on ta praegu hoopis keskmine, sest seadusi on ringi tehtud ja uusi veelgi „äkilisemaid“ fonde juurde loodud.
Aga K3 on popp. Eesti suurim pensionifond. Kõige rohkem investoreid (144 011), kõige suurem maht (968 miljonit eurot).
Suuruses peitub teatud võlu.
Pensionisüsteemiga liitudes lubasin endale, et kui midagi väga hullu ei juhtu, siis tõmblema ma ei hakka. Kogun kuust kuusse just sellesse fondi.
Sellise tuimuse puhul ei ole vaja muret tunda, kas fondil läheb hästi, väga hästi, eriti hästi või lausa ulmeliselt hästi.
Vabandust iroonia pärast.
Mille eest ma maksin?