Keegi ei näi Eestis selliste küsimuste peale mõtlevat. Kaido Kama Võrumaal Karula rahvuspargis Liivakingu talus hommikupäikese poole suunatud kirjutuslaua taga mõtleb.

Globaalse kriisi puhul pole küsimus selles, kas see tuleb, vaid millal see tuleb?

See ei ole kunagi tulemata jäänud, võib niimoodi öelda.

Inimühiskond, eriti arenenud Lääne ühiskond ei ole kunagi olnud nii haavatav kui on praegu, tänu teaduse ja tehnika edusammudele ja tehnoloogilistele vidinatele, millest me oleme sõltuvad.

Eestis oli eelmine suur kriis viimase sõja ajal. Siis ei pidanud riigivõim üldse muretsema selle pärast, kuidas tsiviilelanikkonda elus hoida. 70 % rahvast elas maal, olid tugevad talud, mis rahuldasid ise kõik toidu-, varustus- ja energeetikavajadused.

Neil vähestel linnainimestel, kes siis linnas elasid, oli maal tagala, kõigil olid ema-isa või sugulased maal. Mune ja kartulit toodi linna, teisalt oli võimalik maale pakku minna, kui häda käes.

« Avalehele 38 Kommentaari