12aastasena oli Sulling oli mitmel spordialal Tallinna meister, võitis endast vanemaid poisse kettaheites, kuulitõukes, akrobaatikas ja sportvõimlemises. Kuni haigestus luutuberkuloosi ja veetis 3,5 aastat voodis. Terveks saades pidi poiss uuesti kõndima õppima. Üks põlv ei liikunud. Arstid ütlesid, et nii ka jääb. Aga aasta hiljem Toomas kõndis. Pikapeale hakkas jooksma. Põdedes tärkas Toomasel huvi arstitöö vastu. Veel ei olnud tal ettekujutust, et hakkab tulevikus tegema nendel samadel haigetel jalgadel seistes, vahel isegi 20 tunniseid operatsioone.
Kui mõni opereeritud kurtis, et ei taha voodisse jääda, siis dr. Sullingul oli hea omast kogemusest öelda: “Ärge muretsege, sellega harjub!”
Enam dr. Sulling Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kirurgina ei tööta. Kohtume neli päeva pärast tema lahkumispidu. Ja kui tema tervise kohta küsida, ütleb professor Sulling: “Mul on põlved natuke tunda andnud... Olin ju kunagi nii kaua voodis.”

Kas inimesed veel pöörduvad teie poole? Helistavad?
Jaa, ikka. Ma olen nüüd öelnud, et palun pöörduge sinna ja sinna...

On raske seda öelda?
Alguses oli raske, nüüd enam mitte. Ma ju tegelikult tahaksin ka praegu lõigata (peab lühikese pausi), kuid annan endale aru, et ma pole enam see kirurg, kes enne.
Kirurgi-töö lõpuaastatel tegin 70 – 80 lõikust. Sain kõigega ilusti hakkama, aga ma ei tundnud ennast enam hästi. Kirurg peab lõikama vähemalt sada lõikust aastas, varasematel aastatel tegin vähemalt 150 – 170 lõikust.
Vist on õige aeg lahkuda, nagu spordimehed ütlevad.
Võibolla on aastates küsimus, kuid kirurg peab kogu aeg tööd tegema, ainult siis on ta hea. Kui ei tee, kui tuleb pikem vahe sisse, siis... Näiteks kui kirurg tuleb puhkuselt tagasi, siis võtab ta lihtsamad lõikused.

Kui võtate südame kätte ...
Jah, väga õrnalt.

...see tuksub teie peos?
Jah, ma pööran seda pisut, süda on väga tundlik, eriti kui ta on teinud infarkti läbi.

Kas tunnete haige südame kohe ära?
Oleneb, mis haigusega. Terve süda on rusikasuurune, haige süda on mitmeid kordi, koguni kolm korda suurem. Pärgarteri haigust ei tunne nii, et vaatad peale. Sa näed ära lupjunud kohad, ja kui katsud sõrmega, siis tunned kõva lubjatükki.

Selles, et teist sai südame veresoonte kirurg, oli palju juhust?
Ma ütleksin isegi, et lollust. Üliõpilasena õnnestus mul tutvuda Moskva raamatukogus maailma meditsiinikirjandusega. Tollal arenes kogu maailmas südame -ja veresoontekirurgia. Kui Tartusse tagasi läksin, küsis kateedri juhataja Artur Linkberg, kes mida tulevikus tegema hakkab – ja mina, noore ja lollina, ütlesin, et tahan südame pärgartereid teha. Need on pärjana südame peal asetsevad arterid, mis südamelihast toidavad. Linkberg ütles, et nojah, hakka siis tegema! Mõtles, et on ikka loll tudeng, räägib koronaarkirurgiast, mida pole olemaski.
Mõtlesin, et hakkan harjutama koerte peal. Kutsusin appi minust kaks aastat noorema, esimese kursuse arstitudengi Villu Mölderi. Kahjuks tema suri varakult. Hakkasime koos koeri püüdma. Meile sobisid võimalikult suured koerad. Püüdsime neid igalt poolt, küll vorstijupiga ja ilma. Ükskord Linkberg tuli ja ütles, et Sulling, ma tõin teile ühe koera. Rääkis, et oli tulnud tööle ja Toomemäel tuli vastu suur koer, rihm lohises järel. Linkberg võttis kohe rihmast kinni.
Pärast tuli välja, et see oli Tartu sõjakomissariaadi ülema koer. Pahandust oli palju. Kartsime, et saadavad meid kõiki sõjaväkke.

« Avalehele 30 Kommentaari