„Sõnumit ei edastatud mulle, vaid telefonitsi mu tütrele: kui su isa ei jäta Linnamäed rahule, siis sügisel hakkavad temaga, see tähendab minuga, väga halvad asjad juhtuma…“ Niimoodi kirjutab Mart Kadastik oma värske raamatu „Nüüd ma siis kirjutan“ viimases peatükis.

See on elutööraamat, nagu teose alapealkiri ütleb. See on lugu Postimehest, selle kasvamisest, otsustest, kaasamõtlejatest, aga ka vastastest – alguses tihtipeale Hans H. Luigest, aga viimastel aastatel Eesti Meedia ja Postimehe uuest omanikust Margus Linnamäest, kellega on tal suhted väga sassi läinud.

Mõned inimesed on öelnud, et võtad seda konflikti väga isiklikult sellepärast, et sina tõid omanikeringi Linnamäe, nagu olid toonud ka kõik eelmised Postimehe omanikud (erastamine, Heldur Tõnisson, Schibsted)?

Ilmselt see nii on. Aga mul on väga raske mitte võtta isiklikult seda, mis viimase aasta jooksul on minu ümber toimunud. Siiski püüan ka Linnamäed mõista. Ju ta tundis, et ei suuda ennast kehtestada, kui ma olen Eesti Meediale või Postimehele lähedal. Mida kaugemal ja nähtamatum olen, seda parem.

« Avalehele 3 Kommentaari