15 aastat tagasi asusid ­Meelis Meri ja P Julm (kodanikunimega Priit Juurmann) esimest korda koos muusikat tegema. Nad ei piirdunud ainult kurikuulsa peosarja Vibe residentideks olemisega, vaid pärast ühte Vibe’i pidu valmis nende esimene lugu. Sündis sajandialguse rahvusvahelisel muusikaareenil kõrgeimat lendu teinud Eesti muusikakollektiiv Rulers Of The Deep.

Järgmisel kuul peetava sünnipäevapeo eel rääkisid Meelis Meri ja P Julm plaadikeerutaja ja muusiku igapäevaelust. Aga ka sellest, kuidas vanuse lisandudes vahepeal lihtsalt enam ei jõua…

Hakkasite plaate mängima 90ndatel. P Julm alustas hiphopiga…

Meelis Meri (MM): ...ja mina pritsisin technot ja breakbeat’i.

Kui palju toonane klubiskeene tänasest erineb?

MM: Ma tooks paralleeli, et kui teed bändiga esimese albumi, ei oska keegi midagi oodata ja sa võid teha, mida iganes tahad. Kui teed teise albumi, siis juba inimesed eeldavad midagi. Sama oli meiega, me avastasime toona DJ-liikumist, sellest kõigest sai klubikultuur. Toona oli see kõik nii uudne ja hästi underground.

P Julm (PJ): Muusika kättesaadavus oli täiesti teine. Tänapäeval on see lihtsam kui kunagi varem. Samas, pidude energiatasand ning suhtlus publiku ja DJ vahel on Eestis endiselt väga intensiivne.

Kuidas 90ndatel muusika hankimine välja nägi?

PJ: Elasin ja töötasin toona Moskvas. Sinna saadeti plaadifirmadesse ja raadiotesse promoplaate, aga see oli underground, millega ei osatud midagi peale hakata ja neid sai osta. Paralleelselt lugesime ajakirju, vaatasime edetabeleid ja nii tulid baasteadmised, mille järgi sai teha pimevalikuid.

MM: Puhtalt ülevaadete najal ostsin, kuulnud polnud midagi.

PJ: Vahel oli võimalus käia Stockholmis või Helsingis plaadipoes. Seal kuulasin muusikat tundide kaupa.

Vallo Kruuser

Kas toona oli raskem läbi lüüa?

MM: Ainus silmanähtav vahe on marketingisüsteemides. Varem määras ka loo headus, aga nüüd on häid lugusid nii palju, et läbimurdeks on vaja väga head turundusplaani. Tegin hiljuti intervjuu ühe Hollandi vanema techno-DJga. Küsisin temalt, et kuna nüüd on EDM väga suur asi, siis kas tal seal sõpru ka on. Ta ütles, et tunneb paari inimest, aga sõbrad nad pole, nendega pole millestki rääkida. Nad ei räägi enam muusikast, vaid muretsevad selle pärast, kas neil on kaks või kolm assistenti ja kas eralennuk on õigel ajal õiges kohas.

Suvel käisid Eestis igasugu van Buurenid, Tiestod ja muud. Kas te nendega mingit ühisosa tunnetate?

PJ: Ma tõesti ei oska öelda, selle kultuuriga on mu kokkupuude väga habras. Ma pole isegi adekvaatne ütlema, kas nad on tegelikult head DJd. Olen YouTube’ist salvestisi näinud, aga seal ei kannata nad eriti kriitikat. Teame väga hästi, kuidas see Prantsusmaa tüüp, noh…

MM: Bob Sinclar?

PJ: Ei-ei.

MM: Kes?

PJ: Noh, Fuck me, I’m famous-tüüp...

MM: David Guetta?

PJ: Just. Paljud Prantsusmaa house-vennad naeruvääristasid teda, aga vaatamata sellele leidis ta võluvõtme ja see töötab väga hästi.

MM: Olen selle muusika telgitagustega kokku puutunud, mind see samamoodi ei huvita.

Hakkasite koos mängima aastal 2000. Kas olite varem omavahel kokku ka puutunud?

MM: Teadsime üksteist nimepidi.

PJ: Masa tutvustas meid omavahel.

Mida te siis teineteisest arvasite?

PJ: Midagi ei mõistnud arvata.

MM: Mäletan, et kui ma vaatasin Julma, siis mõtlesin, et kurat, see vend oskab mängida. Ta hoidis publikut peos, mängis nendega. See oli ka minu jaoks oluline ja väga hea oli näha, et keegi teine on samasugune.

Mida tähendab, et DJ oskab mängida?

MM: Esiteks peab olema tehniliselt väga hea. Teiseks oskab ta lugudega meeleolu luua ja seda muuta vastavalt publiku soovidele. Ei mängi suvaliselt lugusid, vaid loob sinna mingi stoori juurde.
Vallo Kruuser

Et kodus võid välja mõelda seti põhijooned, aga reaalselt peab arvestama publikuga?

PJ: Põhimõtteliselt kirjeldasid õigesti. Tegelik töö käib ikka tegeliku rahvaga tegelikul kohal ja tegeliku teisega koos mängides.

MM: Iga pidu ja iga raadiosaade on nagu uus artikkel, me ei korda end kunagi.

15 aastat tagasi tegite loo “Track One”. Kas olite enne seda ka muusikat teinud?

PJ: Meelis tegi. Tal on muljetavaldav rida ees (turtsatab naerma).

MM: Oh jumal, oli jah seal igasuguseid. Olen “kehana” Arctic Madnessis sünti mänginud. Mul oli veel projekt Hyper Trance. Jubedad nimed on ikka neil asjadel olnud! See oli aeg, kus lugesid ja nägid MTVst stuudioid, kus sünte oli lademetes, keegi internetist veel ei mõelnud, soft-süntidest rääkimata. Ma ikka laenasin Antti Kammistelt mitu korda pudeli eest sünte.

“Track One” tõi teile tähelepanu ka välismaalt?

PJ: See oli plahvatuslik.

MM: Jah, oli. Ovum Records andis selle välja ja meil vedas hullumoodi. Meie lugusid andsid välja väga suured plaadifirmad, tulid reaalsed pakkumised raha eest remikse teha. Olime noored, oli vaja end kätte võtta ja lihtsalt teha.

PJ: Masinad olid ka aeglasemad! Päris esimene lugu, mida me pole kunagi välja andnud, valmis nii aeglase arvuti taga, et kui vajutasid arvutis copy-nuppu, võisid minna kööki suitsu tegema.

Kas teil mingi tööjaotus kah oli?

PJ: Millegipärast oli alati niimoodi, et Meelis oli arvuti taga.

MM: Kui üks on arvuti taga ja teine kõrval, siis kõrvalolija adub paremini, mida loos muutma peab.

PJ: Üksi võid jääda mõtlema ja arutlema, aga koos tehes on see nagu sparring – saab väga kiirelt terad sõkaldest eraldada.

Rolling Stonesiga käib kaasas legend, et Jagger oli öösel parasjagu ühe naisfänniga hotellitoas, kui Keith Richards ukse taga kloppis ja tahtis talle üht kummitavat käiku ette ümiseda. Nii tehti lugu, mis Jaggeri poolelijäänud tegevuse tõttu sai nimeks I Can Get No Satisfaction. Kas teil pole nii olnud, et üks helistab teisele keset ööd mingi laheda ideega?

MM: Meil oli reegel, et väljaspool stuudiot me üksteist öösel ei sega. Olime piisavalt palju koos reisinud. Aga lennukis käis küll ideede genereerimine, seal oli palju aega.

Kui öösel idee tuleb, siis ma ümisen selle ikka telefoni sisse. Pärast mõtlen, et täielik kuradi jama. Palju asju olen samas ka niimoodi tõeks teinud – enne magamaminekut tuleb inspiratsioonipahvak, ajan end püsti ja lähen stuudiosse.

PJ: Ma olen kah nii teinud, et kui kas või öösel mingi idee tuleb, siis lähen ja fikseerin selle ära.

Kui palju te üldse tippajal öörahu saite?

MM: Suhteliselt kaootiline oli küll kõik.

PJ: Väga kaootiline.

MM: Nädalavahetustel mängisid ju kogu aeg – siin ja välismaal. Siis pidi aega sõprade jaoks olema. Peresid veel ei olnud.

Kuidas teie elukaaslased toona sellisesse elutemposse suhtusid?

MM: Eks aega suheteks ikka jäi, aga need purunesid üldiselt väga kiirelt, keegi ei talunud sellist jama.

PJ: Mina elasin pikalt koos oma esimese elukaaslasega. Ühel hetkel see kooselu lõppes. Mis on väga tore.

Meri turtsatab naerma.

PJ: Tol ajal oli looming ja eneserealiseerimine väga-väga oluline. Tänu sellele jõudsime siia, kus me oleme, ja ma ei teeks midagi teistmoodi.

MM: Väga äge oli jah. Ma ei löönud millegi ees risti ette, aga midagi ei kahetse ka.

Tegite palju remikse. Kui palju ühe sellise loo eest teenida võis?

MM: Meie tippajal 2000ndate alguses oli see väga korralik teenistus.

PJ: Summa kõikus 2000 kuni 5000 dollari vahel. Päris A-klassi me välja ei murdnud, näiteks Masters At Work saab remiksi eest 25 tonni.

Nullindate algul oli teie tipphetk. Mis seejärel juhtus?

PJ: Tuli internet. Tarkpead mõtlesid välja süsteemi, kuidas muusikat varastada. Senine muusikaärimudel põrmustus. Varem müüsid kõvemad underground-hitid 30 000 eksemplari, korraga kukkus see 3000 peale. Seejärel kukkus veel ja nüüd on numbrid 300 juures. Kui olime lauluga “Elu on ilu” pikalt USA tantsumuusika tabelis esimesed, siis erilist kasu see meile ei toonud, müüsime need 3000 ära ja sinna jäimegi.

Põhilist raha hakati teenima pidude pealt, kõik üritasid oma võileivast kinni hoida ja väga keeruliseks läks väljapoole mängima saada. Meile see sobis, kuna tulid pered. Ma ei kujuta ette, kui peaks praegu niimoodi reisima…

MM: Oi, ei-ei-ei! Meil oli kuni 150 lendu aastas.

Seejärel hakkasite teistele artistidele muusikat tegema. Birgit Õigemeel sai teie produtseeritud plaadi eest aasta naisartisti tiitli ja tänas teid väga huvitavalt…

MM: See oli väga hea kild! Superkild. Ta tänas meid, et tegime temast naise. See tuli tal muidugi tahtmatult. Alguses pidi plaat olema ainult meie produtseeritud, aga seal oli mingi valestimõistmine ja lõpuks kirjutasime ka suurema osa laule ise.

PJ: Üritasime teha lihtsalt head popmuusikat, mis oleks ühe jalaga küll klubimuusikas sees, aga ka piisavalt meloodiline ja kerge kuulamine. Sellise ajatu kvaliteediga, nagu näiteks kunagine Mahavok.

MM: Võib-olla müüdi seda plaati valesti või polnud inimesed selleks valmis. Kriitikud leidsid, et see pole päris Eesti oma muusika, aga vähemalt saime jala ukse vahele.

Kunagi andis Microsoft Brian Enole ette mitukümmend emotsiooni, mille ta pidi panema paari sekundisse – sellest sai lõpuks Windowsi stardiheli. Kas teile on ka selliseid pakkumisi tehtud?

PJ: Meile kui Rulersitele ei ole, aga Taavi Kerikmäega, kellega ma koos Broken Time Orchestrat teen, oleme saanud väga huvitavaid pakkumisi. Üks disainvannide tootja küsis nelja pooletunnist tsüklit erinevate meeleolude jaoks. Sinna juurde käis koostöö muusikaterapeudiga, analüüs eri muusikainstrumentide harmoonilisusest. Lõpuks tuli isegi päris hea muusika välja.

MM: (naerab kõlavalt) Et mingi moodne vannimusa? Mina olen igasuguseid saatepäid ja -kõlle noorusest saati fännanud, praegu on näiteks peaaegu kogu Raadio 2 kõllimajandus minu tehtud.

Viie aasta eest nimetati teid Eesti muusika visiitkaardiks. Seejärel pole te enam nii suure tähelepanu all olnud. Mis juhtus?

MM: Teeme nüüd muusikat pigem teadlikumalt. Muusikategemine on vajadus, selleta ei saa, aga me oleme teadlikult koormust vähendanud.

Pitchforkis oli hiljuti artikkel vanema põlvkonna DJdest, kes rääkisid oma tervisehädadest. Teile pole magamata ööd ja vali muusika jälge jätnud?

PJ: Mul on paremas kõrvas kõrgete helide kuulmisvõime kõvasti kahanenud. Vähendasin seepeale koormust, ütlesin ühe raadiosaate ära. Halvemaks pole läinud ja äkki kunagi läheb paremaks, kui ma ei pea kõrvaklappe pidevalt peas hoidma. See pole midagi dramaatilist, vaid ametihaigus. Mõni istub arvuti taga ja on selg perses, mõni istub rooli taga ja on hemorroidid perses.

MM: Ma käin ka ikka audiomeetrias kõrvu kontrollimas. Mul on paremas kõrvas kõrgete helide probleem, aga see on pöörduv. Lasin kõrvatropid teha, kuid neid kasutan harva. Muidugi jätab see elu jälje. Vabal ajal ei lähe klubisse mingi hinna eest.

PJ: Meelis käis sel aastal Amsterdamis, kus kohtus paljude legendaarsete DJdega. Küsisin, mida nad ka rääkisid – kõik kurtsid, et enam ei jõua. Aastatega tuleb kas või see, et öisest ülevalolekust taastub üha raskemini.

Palju te praegu nädalas mängida jõuaksite?

MM: Päris ausalt, ma ei viitsiks üldse mängida, kuna lihtsalt ei jõua enam. Ma olen tegelikult saavutanud unelma, mida olen viimase 15 aasta jooksul tahtnud, et nädalavahetused on minu enda omad. Kord kuus Tallinn Expressil mängida on lahe, aga rohkem oleks väsitav.

Viimase aastaga on mul tekkinud vinüülide kokkuostmise hullus. Nüüd leian nädalas tunni, kus terve plaadi läbi kuulan. Võtan väikse klaasi viskit ja avastan, et olen selline tugitoolimees, kes loeb raamatut ja kuulab mussi. Kuna elutempo on nii kiire, lapsed trambivad seljas, siis see hetk on iseendale ja väga lahe.