Silvia Pärmann käis uurimas, kuidas väiksem ja nõrgem Põhja-Küpros oma „lahutusega“ toime tuleb. Selgus, et kasiinodes, veiniklaas käes ja Türgiga flirtides, mida muidugi võiski kahtlustada.

Euroopat ja Lähis-Ida ei ­lahuta teineteisest midagi märkimisväärset. Seal on üks mahajäetud korvpalliväljak. ÜRO kontrolli­tud demilitariseeritud tsoon ehk roheline joon jookseb 180 ­kilomeetri pikkuse müürina ­Paralímnist idas kuni Kato Pyrgoseni läänes. Ühel pool seda on Küprose Vabariik, mis näeb välja täpselt nagu üks järjekordne Vahemere-äärne riik Euroopas välja nägema peaks. Teisel pool on Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mis näeb välja, lõhnab ja isegi kõlab tänaval jalutades täiesti Lähis-Idana. Roheline joon lõikab läbi Nikosia linna, jagades selle lõuna ja põhja poolteks. Vahemaa kahe teineteisest mõõtmatult lahku kasvanud Küprose riigi vahel on kohati vaid 20 meetrit.
Sajandeid nii kreeka kui ka ­türgi keelt rääkivatele inimestele koduks olnud Küprose lõhestumisest on kirjutatud palju väärikaid teoseid, ent toimunu analüüs ja ajaloo mitmeköitelistesse raamatutesse vormimine ei ole vähimalgi määral aidanud saart üheks tagasi liita. Nii et piisab teadmisest, et 1960. aastal vabanes Küprose saar Suurbritannia võimu alt. Tingimus oli, et ei saare kreeka kogukond ega türklaste oma taotle Küprose minekut mõne teise riigi võimu alla. Kreeka sõjaväehunta korraldas 1974. aastal 15. juulil Küprosel riigipöörde ning kõrvaldas võimult riigi presidendi peapiiskop Makáriose. Türgi ei vaadanud tegevusetult pealt, vaid saatis oma väed Küprosele rahvuskaaslastele toeks. Saare põhjaosast sai Küprose Türgi vabariik, mida ei tunnusta maailmas ükski riik peale Türgi. Taasliitumiskõnelused on kõik läbi kukkunud.

« Avalehele 1 Kommentaari