Star Alliance’i värske liige Egyptair (MS) on oma esinduslikumad lennud pannud väljuma Kairo lennujaama uuest, kolmandast terminalist.

Kõik läheb ilusti, kuni jõuad ametnikuni, kes enne check-in’i reisijate nimesid arvutisse toksib, et neid mööda fiiberoptilisi kaableid teispoole ookeani onu Samile lähetada. Asjapulk vahib Eesti passi kui vasikas uut väravat ja nõuab viisat; mingi jutt viisavabadusest teda ei veena. Ainus, mis teda mõtlema paneb, on hulk USAsse sisenemise templeid sellessamas viisata passis.

Lõpuks viipab suur jäme mees enda juurde jooksupoisi, kes suundub eesti passiga “flight manageri” juurde. Too ei suvatse ei jooksupoisile ega ka passile pilkugi heita; tegeleb oma asjadega edasi. Aga ta on vist hea psühholoog – just hetkel, kui eesti passi omanik tõmbab kopsud õhku täis, et räuskama hakata, viipab manager kohale järgmise jooksupoisi. Noor vinnilise näoga kutt, rinnas nimesilt Ali, võtab passi ja istub sellega arvuti taha. Ei lähegi palju aega, kui Alil on selge, et eesti passiga saab USAsse siiski ilma viisata. Küll on tal aga tegemist, et elektrooniliselt piletilt välja lugeda, et Ameerika ei ole reisi lõplik sihtkoht. Kui see saab talle ette näidatud, ei lähe enam kaua aega, kui on pardakaart käes.

Lennuk, Boeing 777 on paremaid päevi näinud logu. Istmete seljatoed ei püsi paigal, vaid vajuvad alla, lauakesed kipuvad avajale pihku jääma.

Aga kui armetud ja katkised ka poleks lennuki istmed, otse vastupidises suunas, erakordselt sõbralikud ja abivalmid on stjuuardid ning stjuardessid. Kui check-in on mõne pere liikmed kogemata eri istmeridadele pillutanud, siis ei paluta sel perel ootama jääda, kuni kõik on pardal, vaid nad pannakse ühte rivvi kohe. Pere on egiptlastele midagi suurt ja väga olulist. Umbes nagu eestlasele auto.

Kui algab puksiiri abil lennuki väravast lahti lükkamine, käib salongis tihe sebimine. Kinnitatud rihmadega paigal istumisest on asi kaugel – mitmed käsipagasi panipaiga luugid on lahti ja avatud wc-uks laperdab siia-sinna. Veel hetk enne hoovõtu algust on salongis mõnigi püstijalu reisija.

Süüa annavad egiptlased 12 tundi vältava lennu jooksul kolm korda, lennukitoidu kohta on kõik maitsev ja mahlane. Ei ole ühtki kuivanud ega kärbatanud saiakontsu ega muud sellist, mida lennukeis ette tuleb. Juba lõhn, mis toidu jagamise eel levib, on meeldiv ja paljutõotav.

Pärast sööki algab aga midagi sellist, mida ma pole varem kogenud. Väljas on ilus päikeseline ilm ja stjuuard käsutab kõigil aknakatted alla – sest pärast sööki tahtvat ühed inimesed magada ja teised filmi vaadata. Kuigi ise vaataks parema meelega pilvi kui ükskõik missugust filmi, ei hakka stjuuardiga vaidlema. Igal pool omad kombed, pole mõtet hakata siin lennukis revolutsiooni tegema. Esimene film on mingi B kategooria ulme-löömakas; kohutavalt vägivaldne farss. Pilt ekraanidel hüpleb ja väreleb, mõnel punaka, teisel sinaka ja kolmandal kollaka tooniga. Kui film on umbes poole peal, katkeb ta ära ja algab jälle... otsast peale.

Järgmiseks tuleb mingi romantiline lugu, kust hoolega kõik pesuväel või liigkirglikud stseenid välja lõigatud – õige, reisijate moraal tuleb kõrgel hoida! Kui see film poole peale saab, otsustatakse seegi uuesti käivitada. Siis, kui lõunasöök söödud, tuleb, oh õudust, veel kolmaski film! Ei saa vaadata ei pilvi ega näe ekraanilt lennu progressi. Alles pärast tollegi linateose lõppu lubatakse avada aknakatted ja akendest paistab tuttav Cape Codi rannajoon, Vineyardi ja Nantucketi saared.

Ilmselt tänu siivsusele lennu filmiprogrammi valikul ja ehk veel mitmelegi teisele asjaolule saatis Allah lennukile taganttuule. Seetõttu maandume ooda­tust tund aega varem.