Hinne: 5-
Ilma kuulsusrikka ajaloo ja 12.
sajandil ehitatud Angkori templiteta oleks Siem Reapis, saja tuhande elanikuga
Kambodža linnakeses, kindlasti palju vähem turiste ja melu. Ilmselt poleks
siin ka über-rikastele reisihuvilistele eksootilist luksuslikku peidupaika
pakkuvat Amansara hotelli.
“Tomb Raideri”
võtteperioodil Angelina Jolie’le, Brad Pittile ja nende
sõpradele-sugulastele ajutiseks koduks olnud hotellis on 24 sviiti ja
arvata sada teenindajat, et kõik soovid silmist loetud ja suurem osa
soovidest enne nende väljaütlemist täidetud saaksid.
Disain meenutab kolme-nelja aasta tagust maitsekamat ja keskmisest kallimat
Viimsi ridaelamut, sellise toa eest üle paari-kolmesaja dollari
päevas maksta oleks ilmselgelt liig, tundub check-in’i tegemise eel.
Hotelli registreerimine on pidulik rituaal, mille käigus
hotelli tegevjuht, müügijuht ja igale külalisele
määratud isiklik teenindaja “Amani maailma uustulnuka”
vilunud pühendumusega läbi hotelli territooriumi ja elukorralduslike
rutiinide juhatavad. Check-in toimub klaasikese laimimahla taga juba isiklikus
sviidis.
Paaripäevase nautlemise järel on lihtne
Amani-sõltlaseks (Amanjunkie on see termin, mida Aasias, Ameerikas ja
Euroopas 20 luksuslikku hotelli ühendav kett oma püsiklientide kohta
meelsasti kasutab) muutuda. Makstud hind tundub põhjendatumgi kui
mõnes (paari)sajadollarilises anonüümselt kõledas
rahvusvahelises ketthotellis küsitav.
Amansara pere pingutab
kõvasti, et Angkori avastama tulnud nõudlikud külalised
ajalugu parimas võimalikus valguses näeksid. Hotelli palgatud
giidid on oma ala väga head professionaalid ja on õigustatult uhked
selle üle, et “nende külaliste” tee ei ristu
üldjuhul kunagi suure turistibussi rahvaga. Seiklushimulisem külaline
pääseb hotellist templitesse mootorrattaga läbi džungli
või helikopteriga, mõlemad nauditavad võimalused, kui
rahakott lubab.
Kuldsete kuuekümnendate prantsuse
kultusarhitekti Laurent Mondet’ projekteeritud maja avati 1962. aastal
prints Sihanouki külalistemaja ehk Villa Princière’ina.
Mõned tänastest teenindajatest on seal eelmise sajandi teisel
poolel kuninglikke lapsukesi hoidnud ja katnud, kuid nad vaikivad
kõigist sellega seotud turiste huvitada võivatest detailidest
kaljukindlalt.
Vahepeal Punakhmeere teeninud ühekorruseline
hoone avas pärast renoveerimist hotellina uksed 2002. aastal.
Sviidid paiknevad suure basseini ja muruväljaku ümber. Neis on
valge vann vaatega privaatsele terrassile või viis-korda-kuuemeetrisele
privaatbasseinile ning palju tumedatoonilist mööblit. Avatud ruumi
valgusküllasus ja peeglid jätavad mulje, et sviit on oma tegelikust
80 ruutmeetrist palju avaram.
Rahulikult voolav ruum on oi kui
tüüne, kuid ei sobi oma avatuses ilmselt näiteks veel teineteist
häbeneva paarikese esimeseks kohtumiseks.
Kuna vann ja
kraanikausid paiknevad elutoas, on duširuum minimalistlik, laes on
võimas (ebamugavalt aeglaselt soojeneva veega) vihmadušš
ja teises nurgas tualetipott. Puuvillaste hommikumantlite kõrval ripub
nagis suurepärane sinine Kambodža siidsarong, samasugune, nagu hotelli
butiigis 70 dollari eest müügis on.
Tasuta minibaaris on
lisaks ootuspärastele jookidele neli erinevat mineraalveebrändi,
liitrine pudel Stolichnaya viina, sama suur gin ja veidi väiksem Red
Labeli viskipudel.
Ekskursioonihommiku eel serveeritakse
puuviljavalik, hotelli köögis küpsetatud
ultra-prantsuspärased saiakesed ja suurepär
ane teevalik elutuppa või sviidi terrassile. Kõiki muid toite on
loomulikult samuti võimalik ööpäev ringi tuppa tellida.
Külalisele “teiseks koduks” olla sooviv hotell ei
pea kinni rangetest hommikueine- või lõunaaegadest – alati
on keegi köögis valmis laudaistuja soove täitma. Alati on avatud
veinikelder ja alati on laual magustoidu- ja puuviljavalik. Ekskursioonilt
tulnud külalist ootab toas külm alkoholivaba kokteil,
küünlavalgus ja kosutav lootoseõitega vann. Päeva kroonib
väike khmeeripärane kingitus voodil.
Hotellipere ootab
rikkalt külaliselt ka rasvast tippi. Giidid ja remork’i-juhid
(remork on mootorrattatakso) näitavad oma rahasaamissoovi
ülejäänud personalist avalikumalt välja ja ameerikaliku
“tippimiskultuuriga” harjumatule külalisele jätab see
kentsaka mulje.
Kuigi hotellis rahast ei räägita,
tasub enne broneeringu tegemist piiluda ka hinnakirja – basseinita sviit
maksab 750 ja basseiniga sviit 950 dollarit päevas. Peale kokku
25protsendilise teenindustasu ja käibemaksu lisandub hinnale veel
kohustuslik lisatasu (kaks toitu ja kaks ekskursiooni päeva kohta), 100
dollarit inimese kohta. Kokkuhoidlikul luksuseihkajal tasub kiirustada, sest
novembrist tõusevad hinnad veel saja dollari võrra.
Pärast arve tasumist saab punktiks
i-le lahkumishommikul
kingitud raamitud foto Angkori templitest, autoriks
üheksakümnendatest Aasiat pildistav Tšehhi päritolu
fotomees Jaroslav Poncar, kelle töid tavaliselt telliskivipaksustes
kohvilauaraamatutes imetleda saab.
Kingituse reisikotti libistamise
hetkel põrkab käsi korraks tagasi – on see ikka minu kott?
Amani-rahvas on lahkumise eel kogu reisipagasi korralikult
kollasest pehmest nahast pagasisiltidega varustanud.
Külalised
sõidutab lennujaama 1962. aasta must Mercdedes, mille valged veidi
plekilised istmekatted meenutavad väiksema eelarvega
õõvafilmi, kuid mis kuuldavasti on teiste auväärsuste
hulgas kunagi sõidutanud ka Jackie Kennedyt.
Hotell sobib
peatuspaigaks neile, kes soovivad maailma täna täitvate kriisijuttude
eest põgeneda. Siin pressitakse värsketest Austraaliast kohale
lennutatud marjadest maasikamahla ja süüdatakse diskreetselt
kummardades parimaid cohiba sigareid täpselt samamoodi kui aasta-kaks
tagasi. Veinivalik on suurepärane ja hinna sisse kuulub lisaks toidule
kokteilimenüü, suhteliselt hea valik majaveine ja remork’-ijuht
ööpäevaringseteks avastusretkedeks linna piires.
Kui
vajad privaatsust, luksust, suurepäraselt vaoshoitud ja professionaalset
teenindust (ning saad seda endale SMSlaenu võtmata lubada), on see koht
sinu jaoks. Kui sa eelmises lauses väga kindel pole, siis tasub ringi
vaadata – ses turismiparadiisiks püüdlevas väikelinnas on
ka teisi suurepäraseid hotelle, mis palju odavamalt pakuvad peaaegu sama
vahvat atmosfääri.
