PAAR GRAMMI ALLA NELJA KILO: üks suurimaid kalmaare mida Nuweibas nähtud. Toomas Mikkor
u esimene tutvus kalmaariga leidis aset nõukogudeaegse ­Tallinna vanalinna korteri köögis. Ema ja isa praadisid mingit kummilaadset ollust, pärast sõid ja kiitsid. Ma ei julgenud proovida. Järgmine kohtumine ­selle ­mereelukaga leidis aset ühel USA idaranniku saarekesel. Olin siis juba vana mees, peaaegu et 40 täis. Mõtlesin, et üks jalg juba hauas, mis siin enam mõelda, viimane aeg katsetada. Õlle peale haugatud friteeritud kalmaar maitses ­oivaline. Järgnes kohtumine Aqaba lahe kalmaariga. See juhtus ühes Dahabi põhjaserval asuvas tillukeses rannarestoranis. Kuna kliente polnud ja kokapoiss Husseinil oli igav, näitas ta mulle oma räpakavõitu köögi külmikus olevaid kalu, mille seas oli ka üks väga värske ­välimusega kalmaar.
Avalehele
0 Kommentaari