Armastusega Itaalia Aafrikast

Paljudele sitsiillastele, roomlastele, veneetslastele ja milanolastele on puhkus Lampedusal – pisikesel täpikesel keset ulgumerd – sama kohustuslik kui eestlastele korra suve jooksul Saaremaal või Hiiumaal ära käia, kirjutab Kristel Kaerma.

Sitsiilia oma pulbitseva elustiiliga on mu südame murdnud juba aastaid tagasi ja taas kord oma lemmikpaika külastades tekkis mõte heita pilk pisikesele, pindalalt veidi Kihnust suuremale Lampedusale. Saare rannajoon on kõrge dolomiidist ja lubjakivist sakiline kalju, mille vahele on pikitud imepeene tuhksuhkrutaolise liivaga kümmekond kitsukest rannariba. 360 päikeselist päeva aastas ning ei mingeid piiniametsi ega kõverikke oliivisalusid, vaid varasuvised uimastavalt lõhnavad tüümianimaastikud, fenkoli- ja ämmakeelevõsad, mis paraku küll suve edenedes muutuvad kuumavaks kivikõrbeks.

Itaallased armastavad seda saart väga ja püüavad iga hinna eest oma puhkuse seal veeta. Mõnel keskklassi itaallasel on õnnestunud saarele väike suvekodu soetada, aga enamik üürib kohalikelt pinda – tuba, majakest, garaaži –, et igal aastal veeta päikeselised päevad samas rannas, samas meres, samade tuttavate nägude keskel. Ka Silvio Berlusconi on Cala Francesele endale suvemajakese rajanud, arvatavasti ainsa tervel saarel, millel hooldatud muruplats.

Lampeduslased ise armastavad uhkeldada oma saart ümbritseva väidetavasti maailma kõige ilusama ja kristallselgema mereveega ja tõsi ta on, 2013. aastal valiti Isola dei Conigli (Küülikute saar) Tripadvisori rändajate poolt suisa kõige ilusamaks rannaks maailmas.