Aserbaidžaan astub lavale

Pikka aega Gruusia varju hoidnud Aserbaidžaan on kindlasti avastamist väärt, kinnitab Evelin Laaniste.

Aserbaidžaani reisides peab tihti selgitama, mis riigiga on tegu ja kus see õigupoolest asub. Nii mõnigi teadvustas selle maa eksisteerimise alles aastatetaguse Eurovisioniga seoses. Parim aeg sinna reisimiseks on just nüüd, ajal, kui aserite riik veel turistidest üleküllastunud pole.

Aserbaidžaani kultuuri võiks kirjeldada seguna türgi, vene ja iraani kultuurist. Kõigi nende riikidega on olnud aseritel ajaloos lähedased suhted. Sajandeid tagasi räägiti Aserbaidžaanis pärsia keelt, Nõgukogude Liidus olles sunniti asereid kasutama vene keelt, kuid alates 1991. aastast on riigikeeleks jälle aserbaidžaani keel, mis kõlab võõrale kõrvale väga sarnaselt türgi keelega. Väidetavalt peaks türklased ja aserid samamoodi üksteise keelt mõistma, nagu eestlased mõistavad soomlasi. Kes Türgis käinud, teab, et türklased on väga sõbralikud, aga tihti oma kaupa müües suhteliselt pealetükkivad, mis põhjamaa inimesed sageli ära ehmatab. Aserbaidžaanis seda probleemi pole: inimesed on sõbralikud ja avatud ning oma kaupa pakkudes aktsepteerivad nad ei-d ei-na ja jalutavad lihtsalt minema. Selline käitumine peaks Eesti turistidele väga meelt mööda olema.