SÜDAMELT SIISKI TAIMETOITLANE: Tom Valsberg maitses maakera kuklapoolel elavaid austreid ja hobuseliha. Tom Valsberg

Kängurusid liha jaoks farmides ei kasvatata, vajalik liha saadakse küttidelt. Üldiselt seda grillitakse või hautatakse ahjus. Känguruliha maitseb nagu loomaliha sisefilee, on hõrk ja kergelt magus. Mina maitsestan selle rohkete ürtidega ja pakun koos rosmariinikartulitega (eestlane ju), beebi-porganditega ja asparaagusevõrsetega. Kõrvale kindlasti kohustuslik pokaal Austraalia Chardonnay'd. Võib-olla kõlab peenutsevalt, kuid kõik kujuteldavad puuviljad ja aedviljad on siin müügil aasta ringi ja veini juuakse alates lõunast iga toidu kõrvale. "Rohelise" lett on igas poes kõige suurem, aga sellele vaatamata on aussid sama rasvunud rahvas kui usakad.

Austraallased on väga maiad. Olen avastanud, et neil on välja kujunenud viis-kuus koogisorti, mida pakub iga kohvik ja restoran (isegi maitsevad igas kohvikus suhteliselt samamoodi): New Yorgi juustukook, õuna-purukook, Pavlova, šokolaadikook, porgandi-apelsinitort, lamingtonid ja veel mõned. Muuseas, magustoidu pakkumine restoranis ei ole sugugi tavaline, enamasti on võimalik saada vaid ilmatu suur tükk külma kooki. Magustoidukohvikud on eraldi restoraniharuks kujunenud.

Rahvuslikuks maiustuseks võib vist lugeda Pavlova kooki. Selle venekõlalise nimega koogi üle on nad väga uhked. Nimetus Pavlova tähistab beseepõhjaga ja vahukoore-marjakattega tordikest. Maitseb muidugi ülihästi, sest alati on võimalik koogi peale saada värskeid marju ja näeb atraktiivne välja ka. Mina piserdan beseele veidi laimimahla ja vahukoore alla panen tavaliselt ka püreestatud mangot, mida ma sellest suvest (siin on praegu ju suvi) ka oma linnamaja aiast puudelt noppida võin.

Sirle Seemen

Austraalia kööki üldiselt ei ole lihtne kirjeldada, eriti sellises multikultuurses linnas nagu ­Melbourne. Kuna maa ise on vaevalt 200 aastat vana, ikka veel loomas oma identiteeti, siis on see kokkuvõttes segu peamiselt aborigeenide Austraaliast, Inglismaast ja Aasiast - nagu maa ise, nõnda ka köök. Sain ninast kinni vahval geil Stewartil, kes juhib Melbourne'i ühte kuulsaimat restorani-kohvikut 100 Mile Cafe. Ta tunneb isiklikult 100 mile'i keti loojat Paul Mathiet ja pajatas mulle, et kui 20. sajandi I poolel oli väga popp tuua kõike sisse kas Euroopast või Aasiast, siis 80ndatel tegi Paul väga suure avastuse ja oli omamoodi toiduvaldkonna trendilooja küsimusega "Milleks maksta hunnikute viisi dollareid transpordi eest?". Nüüd ongi see üks austraalia köögi omapära, väitis mulle Stewart - kohapeal kasvatatud toit.

Aga Stewart ei lõpetanud veel juttu (ma vist meeldisin talle väga) ja küsis: "Tahad teada, milline näeb välja üks väga super Austraalia lõuna?" Kelmikalt naeratades ilmus ta peagi mu ette Hopkinsi jõe hobusepraega, mis lamas kenasti baklažaani, dengaku ja mädarõikakastmes, sõpradeks kirsstomatid. Magustoiduks kuuma šokolaadi fondüü jäätise ja pistaatsiapähklitega. "Ja kallis sõber, tea, et ükski asi siin laual pole toodud kaugemalt kui sada miili," ütles Stewart. Hobuseprae pistis mugavalt nahka mu sõber (ma ainult maitsesin, sest olen taimetoitlane), aga magustoit oli küll super. Hiljem hinnakirja vaadates nägin, et tegu oli ligi 600kroonise lõunasöögiga.

Austraalia idarannikul New South ­Walesi liivarannal jalutades nägin kahte väikest poissi midagi rannast korjamas ja mugimas. Selgus, et seal korallide küljes ja liiva all elavad meie mõistes delikatessid - merekarbid (pipies) ja austrid. Kuigi poisid õpetasid, et mereelukad mekivad paremini, kui neid lõkkel praadida või veidi keeta (sest siis viskavad austrid endast liivaterad välja), kõlbavad nad hästi ka toorelt. Mul õnnestus poiste käest endale kaubelda nende selle päeva suurim auster. Kui karbi avasin, jooksis sealt välja üks väike krabi (käis vist austril külas) ja teda ma ära ei söönud, aga auster oli küll mõnusalt soolane. Poistel oli isegi sidrunitükk kaasas, mida sai peale pigistada.

Maitse oli midagi jälgi ja mõnusa vahepealset, arvestades, et tegu on veel elava tüübiga, kellelt tõenäoliselt just pool keret ära hammustasin. Tuleb meelde, kuidas proovisin austreid ühel firmapeol Tallinnas, kus nad tõenäoliselt olid maksnud terve varanduse. Siin korja neid aga, palju tahad, ja pista põske.

Tom Valsberg