Baden-Württemberg: idüll

Tõnu Kaalepi kiirmuljed paaripäevasest sõidust Saksamaa edelapoolsele liidumaale.

Saksa hullus

Mina, rumal ja Saksamaast väheteadlik inimene, lootsin või kartsin, et igal pool pakutakse vorstikesi hapukapsaga ja õlut. Vale! Mitte kuskil ei pakutud vorstikesi. Neid võis isegi siin või seal menüüs olla, aga Baden-Württembergi kulinaarne idee seisneb hoopis muus. Kohalik valge vein, leebed mõjutused naabritelt Prantsusmaalt (loe: peen köök) ja kevadel muidugi spargel; ikka hollandi kastme ja värske kartuliga. Strasbourg ei ole kaugel.

Saksa hullus ilmnes hoopis turistides, kes olid ilmselt külalised naaberliidumaalt Baierist. Ma ei uskunud enne, kui neid nägin: vanemad härrasmehed nahast põlvpükste ja sulega kaabudega; ja neid oli kümnete kaupa!

Autobahn

Ka lihtne Volkswageni mikrobuss muutub autobahn’il peaaegu Porscheks, taipasin, kui Estonian Airi lähimast sihtpunktist Frankfurdist Stuttgardi poole kihutasime. Ja see on normaalne. Kolm rada ühes suunas, kõik autosid täis, kuid kiirus osutub pööraseks.

Muda. Raba

Meile näidatakse mudakuurorti, kus enamik vanainimesi saab ravi ravikindlustuse kulul. See on õpetlik. Meile näidatakse Saksamaa suurimat raba, mis on Eesti mastaabis naeruväärselt pisike. Sellesse tuleb suhtuda viisakalt. Kui palju on Euroopa Liidus üldse metsikut loo­dust?

Ratsa üle Bodeni järve

Eesti kirjandusklassikasse kuulub sellise pealkirjaga Mati Undi novell. Tegelikult ei kipu Bodeni järv Saksamaa, Ðveitsi ja Austria piiril jäätuma, tema ääres kasva­vad väidetavalt ainsad palmid Saksamaa pinnal. Üle järve saab praamiga, teispool järve on ülikoolilinn Konstanz ja hubane iluaianduskants, krahv Bernadotte’ile kuu­luv Mainau saar. Nimetatud aadli­mees, Rootsi kuninga sugulane, kaotas oma tiitli ebaväärika abiellumise läbi ja sai selle tagasi teenete eest iluaianduse hüvanguks!

Mercedes-Benz

Pilusilmne giid käivitab hetkeks Carl Benzi esimese automobiili täpse koopia ja see tossab mõnda aega. Stuttgardi teine tähtis vaatamisväärsus inglise postmodernarhitektuuri klassiku James Stirlingi projekteeritud kunstimuuseumi (suurepärane kogu, soovitan kõigile) kõrval on igatahes Mercedes-Benzi muuseum. Äärelinnas, keset Daimler-Chrysle­rile kuuluvaid tööstuskvartaleid (kesklinnast käib sinna, tõkkepuu taha eribuss) paiknev muuseum esitab ülevaatliku väljapaneku autotööstuse pioneeri (mida muud Daimler-Benz on?) klassikast. Kas te teadsite, et tagamootoriga rahvaauto idee tekkis Mercedesel enne Adolf Hitleri ja Ferdinand Porsche Volkswagenit? Muidugi poleks Mercedes selle idee õnnestumisel see mis praegu…

Hubert Herr

On kellavabrikant. Mitte niisama, ta toodab käokelli. Tribergi linnakese põhiline turismiatraktsioon Saksamaa kõr­geima joa kõrval ongi käokellatööstus ja herr Herri oma on vaid üks viiest selle linna käokellavabrikust. Meile näida­takse igasuguseid kelli, nii surnud, jalgupidi ülesriputatud loomi kui ka elavaid elukaid kujutavate puunikerdustega; ja siis lööb üks kell, mille numbrilaua all on pisike Bierstube, kus käokukkumise ajal puhkeb hoogne õllejoomine.

Näide turismimarketingist

Tribergi linna turismiametnik räägib uhkusega Hemingway festivalist. Miks Hemingway festival? Hemingway käis kahekümnendail siin koske vaatamas.

Mis Hemingway festivalil tehakse? Kir­jandusõhtu on; ja kalapüügivõist­lu­sed. Ja juuakse muidugi ka, seletab turismiametnik.

Suurepärane näide väikelinnale ima­go konstrueerimisest, mõtlen mina. Kõl­baks Eestissegi. Missugune maailmakirjanduse klassik on Eestis käinud? Her­bert Wells vist… Teeks Wellsi festivali. Näiteks Jänedal.

Mäed

Reisi kulminatsiooniks on õhtusöök Dollenbergi Kur- und Sporthotelis, kitðliku sisekujundusega viietärniasutuses, mille restoran on äsja mingi õnnetuse läbi Michelini tärni minetanud. Ma ei ole mingi rotissöör, nii suudan ma pakutavat umbes seitsmekäigulist einet imetleda kui maitsvat kunstiteost, arutlemata, miks ikkagi tärn kaduma läks. Peakokk esitleb meile enne söömaaega pannile minevaid kalu; see, kui kõrgel me asume ja milliseid kohutavaid serpentiine pi­di­me hotelli jõudmiseks läbima, ununeb. See on ilmselt Schwarzwaldi kõrgeim punkt. Eesti ajakirjanikke lõbustama pa­lu­tud Saksa Elle’i astroloogia­kolumnist lahkub poole öö ajal koju, mis asub kilo­meetr­eid allpool. Tahaks loota, et ta jäi ellu.

Hommikul märkan rootsi laua kala­liua kõrval jahutusämbrit ðampanjaga. Kas see võiks olla heaolu sümbol? Pean Kalev Keskülalt küsima…

Mida veel?

Saksamaa on väga eestilik. Muidugi siis, kui kõne alla ei tule midagi mitte-eestilikku, nagu mäed. Ma arvan, et Saksa­maale peaks tagasi minema, ja ruttu!