Linnar Priimägi võttis ette kultuuriloolise rännaku Kataloonia suurimasse linna, kus kuulus kirik kõrgub sosnovski putke padriku kombel ning tantsida kõpsutatakse uhkete hobustena.

Barcelonat peetakse üheks juugendstiili pealinnaks Euroopas, kõrvuti Pariisi, Brüsseli, Viini ja Müncheniga. Aga see tiitel on vähemalt Barcelona puhul petukaup – kahel põhjusel. Esiteks oleks õigem Barcelonas nähaolevat eklektikat – juugendi sugemetega uusgooti arhitektuuristiili – nimetada kohalike eeskujul lihtsalt moderna’ks. Ja teiseks jäi isegi noid moderna-maju silma ainult kümmekond. Aga nagu ütlesid ladinlased: non multa, sed multum – mitte paljusid, vaid palju.

Casa Batlló

Kõige juugendstiilsem hoone linnas on peamiselt Antoni Gaudí kavandatud Casa Batlló – seegi üks segasalat, mille võib ehk tõesti juugendiks arvata tema lainetava fassaadi ja valatud metallist rõdude tõttu, kuid mille ülaosa domineerib uusgooti rist lohesoomust meenutava katusepinna taustal – viide lohetapja Püha Jüri loole, mis siin linnas on kõigil meeles. Fassaad valgustatakse pimedal ajal osavasti välja: Casa Batlló vahetab värvi nagu Tallinna Metro Plaza. Kõige muljetavaldavam on ta minu meelest sügavsinisena.

Gooti kvartal

GOOTI KVARTAL: Barcelona vanalinna kitsad tänavad, millele meie vanalinn siiski sugugi alla ei jää. Shutterstock

Merelinn Barcelona üks peamisi ehituslikke probleeme on olnud ventilatsioon. Vana Barcelona, Barcelona vanalinn, nn Gooti kvartal oli struktuurilt labürint nagu kõik keskaegsed linnad ja meretuul nendesse kitsastesse risti-rästi tänavaisse ei tunginud. Sestap hakati õgvendama ning õhutama, tehti siia rohkem ruumi. Muu hulgas koristati Püha Eulalia, Barcelona kaitsepühaku nime kandva peakiriku eest majad, et tänu ühele heldele pankurile uusgooti fassaadi saanud hoone juba eemalt muljet avaldaks, rajati nn raekoja plats, mille ühes küljes paikneb Barcelona linnavalitsus ja teises Kataloonia maavalitsus. Siiski on katedraali ümbruse gooti kvartali kitsad tänavad veel üsna muistse, keskaegse ilmega.

Kes tunneb stiilset Tallinna vanalinna, sellele ei tarvitse Barcelona oma kuigi sügavat muljet jätta, eriti kui ta saab teada, et Gooti kvartali gootika on dekoratsioon, mis püstitati 1929. aasta maailmanäituse tarbeks – nagu flamboyant-stiilis Bisbe sild üle samanimelise kitsa tänava. Vanalinnas tunnevad ennast ikka kodus suveniiripoed ja laadaletid.

Parfüümimuuseum


Kohalikud ütlesid, et tutvus Barcelonaga ei peaks sõlmuma mitte nägemismeele, vaid maitsmismeele kaudu. Kiideti oma maailmas ainulaadset vinnutatud seasinki (sobivaid loomi kasvatatavat Katalooniaski vaid viies paigas) ja veini. Minul aga seostub üks ammusi, kuid püsivamaid Hispaania-muljeid teatava parfüümi lõhnaga. Sestap ruttasin kohe pärast saabumist Casa Batlló naabermajas paiknevasse parfüümimuuseumisse. Paraku osutus see vaid museaalseks lõhnapudelite laoks poe tagaruumis ja tohutult rikkaliku nüüdis-aroomivalikuga poeks eesruumis.

Palau de la Música Catalana


Barcelona võlgneb oma UNESCO-kuulsuse suurkodanlusele. Aga siinset linnaühiskonda iseloomustab ka mingi ainulaadne solidaarsus ülemate ning alamate kihtide vahel. Üks ilusaimaid hooneid, Katalaani muusikapalee ehitati ju töörahvale, kohalikku kultuurilist taassündi („Katalaani renessanssi“) vedanud Orfeó Català kooriühingule. Palau de la Música Catalana modernistliku õue-fassaadi taga peitub moderna stiilis surimuri: Tiffany vitraažid, mauri stiilis sambad, juugendit meenutavad kapiteelid ja kõige tipuks – kontserdisaali lage päikesena krooniv kroonlühter.

Juugendit võib pidada keskkonna-kunstiks, selle loojad taotlesid, et kõik keskkonna elemendid moodustaksid stilistilise ansambli: eksterjöör ning interjöör, mööbel ja valgustid, lauanõud ja tualett-tarbed, rõivad ning ehted. Juugend taotles seda, millele Richard Wagner andis nime Gesamtkunstwerk, ühendkunstiteos. Lluís Domènech i Montaner on arhitektina jäänud Gaudí varju, aga tema Muusikapalee on täie õigusega arvatud maailmakultuuri pärandi osaks.

See hoone pole seest mitte ainult silmarõõm, vaid ka ehitustehnika tippsaavutus: kontserdisaali seinad koosnevad ju vaid metallvarbadest ja klaasist.

Lavaportaalil möllab seevastu stukk-barokk. Vasakus servas koheva puu all katalaani Ernesaks, laulutaat Anselm Clavé, paremas Beethoven ja tema pea kohal skulpturaalne Wagneri „Valküüride lend“. Paras puder sümboolikat, aga ometi Gesamtkunstwerk, mis jätab tervikliku mulje.

Hospital de la Santa Creu i Sant Pau

SANT PAU HOSPIDAL: uhke haiglakompleks kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Iakov Filimonov / Shutterstock.com

Teine paik Barcelonas, kus näeme ehedat eklektilist moderna-stiili on samuti Montaner' kavandatud ja samuti UNESCO kaitse alla võetu Sant Pau hospidal, haiglakompleks, mis avati aastal 1930 ja meenutab muhamedi linnakut ─ tarvitseb vaid hoonete katusele kujutleda risti asemele poolkuud ning oledki mauride muinasmaal.

Barcelona on saanud külastatavuselt viiendaks turismipaigaks Euroopas tänu osavalt ärakasutatud rahvusvahelistele suursündmustele, 1929. aasta maailmanäitusele ja 1992. aasta olümpiale. Sant Pau, Püha Pauluse hospidali käis 1930. aastal avamas kuningas Alfonso XIII. Ta ütles seejuures tähelepanuväärse lause: „Teie katalaanid olete küll üks imelik rahvas. Vaestele ehitate paleesid, aga kuninga panete elama hurtsikusse.“ Nimelt oli aasta varasema maailmanäituse puhul kohaseks peetud, et kuningas resideerib näituse territooriumil, kus talle tõesti polnud anda muud eluaset kui üks paviljone.

Esmamulje ütleb, et siin San Paus võib veeta tunde ja tunde, sest iga hoone pakub iga uue nurga alt jälle uut vaatepilti ─ ei jõua ära vaadata! Aga poole tunni pärast, kui esmamulje on sisse ahmitud, tekib küllastumus. See kondiitri-arhitektuur siin on nii vänge, et palju korraga ei kannatagi. Kreemitordist saab isu täis.

Poble Espanyol

Barcelona linna asum Poble Espanyol ehk Hispaania linnak paikneb Juudimäe ehk Montjuïci loodenõlval võimaste väravatornide taga ja kujutab endast 1992. aasta olümpiaks rajatud vabaõhumuuseumi. Parajas tänavarägas on keeruline leida restorani, kus pakutakse kohalikku sööki-jooki ja mittekohalikku tantsu ─ flamenkot. Küllap on katalaanidel olemas ka mingi omaenda folkloorne jalakeerutus, aga flamenko esindab siin kunagises Hispaania olümpialinnakus Hispaaniat kui niisugust.

Flamenko

FLAMENKO: tants, mis on ühtaegu animaalne ja samas ka taimne.


Mulle meenutab flamenko hobuse tantsu. Tantsijad ning tantsijannad oleksid nagu uhked ja tulised täkud-märad, kes püssirohu lõhna haistes hakkavad latris kannatamatult trampima, valmis lahingusse sööstma. See meeste rinnakorvi õhkutõus, see naiste nõtke selg ja kenus kael! Flamenkos pole hoogsaid üle lava hüppeid, flamenko on kohapealne tants, ühtaegu animaalne ja samas ka taimne. Tantsijannad sirutuvad oma tikkivate kontsade kohal taevasse nagu eksootilised orhideed ─ kõige lihalikumad lilled, mida ma tean. Ja teisalt on mind ikka hämmastanud, et pillimehed oma instrumentide taga ei näi tantsust üldse nakatuvat, neil oleks nagu ükskõik, kas keegi nende mängu saatel kepsutab või mitte. Üks sai siin selgeks ─ flamenkotants ei ole mitte füüsiline sportlik saavutus, vaid hinge lavastus.

Ikka tekib etenduse käigus mõni lemmik, keda jääd vaatama. Selles flamenko-trupis esinesid tol õhtul meestantsija, kes veenvalt ületas oma figuuri lubadused, noorem naine, kes paistis alles tantsu õppivat, ja tema õpetajanna, kes jättis mulle sügavaima mulje ─ niihästi sellega, kuidas ta oma käealuse edu- ning eksisammudele kaasa elas kui ka ─ ning eelkõige ─ oma tantsuga. Flamenko ei ole laste- ega noorte ala, ta eeldab mingit emotsionaalset pagasit, mingit kirekogemust, elu traagilise alatooni uhket vibratsiooni selgroos.

Gaudí

Gaudíl on väga vähe omaenda n-ö puhast pärandit, ta on õigupoolest enamiku oma teoste kaasautor, sest hiljem on tulnud teised ja tema tööd jätkanud, seda kohendanud ja parandanud. Temale omistatakse ikka projekt, suur idee, mis siis käivitab ehitajaid ning ülevõtjaid. Selles mõttes võib öelda, et Gaudí on kaubamärk.

Kas on olemas mingi Gaudí stiil, mille järgi võiks nt „tuvastada veel tema tundmatuid teoseid“? Igatahes paistab tema arhitektuurne fantaasia nii metsik ja visklev, et paistab juba kaugelt silma ─ Gaudí! Vist on tal mingid kindlad oma stiilijooned, mis säilivad ideaalina ka siis, kui ta jäljendab kas lõunapoolseid maure või põhjapoolset gootikat. Gaudí laseb fantaasial lennata, tundub, et enamik tema teostest on sündinud pool-une seisundis tehtud kritseldustest. Ning et enamik neist kritseldustest reedab, et tegu pole koolitatud, distsiplineeritud andega.

Ometi lõpetas Gaudí ka arhitektuurikooli. Ja mida lausus talle lõpuaktusel diplomit ulatades rektor? Ta lausus: teie olete kas hull või geenius. Aga nõnda ongi, tolle koosluse vorm ei ole „kas ─ või“. Tolle koosluse vorm on: kui oled hull, siis võib sinust saada geenius, aga kui oled geenius, siis oled kindlasti ka hull!

Kuid loodus seab fantaasiale piirid. Tark Goethe ütles: „Geenius ei vaja eeskirju, talle piisaks täiesti iseenesest, ta püstitaks ise endale reeglid; aga et tema teosed sünnivad välises maailmas, on ta looming paljuski sõltuv materjalist ning ajast...“ Ükskõik kui fantastilise kiriku hoone ei tohiks hiljem tehnilistel põhjustel kokku kukkuda. Ebatraditsioonilised lahendused on tehniliselt riskantsed ja nõuavad hirmsat arvutustööd. Sagrada Familia, mis seestpoolt, oma sooniliste sammaste sakiliste tippudega meenutab sosnovski putke padrikut, on ühtaegu hiilgav optiline keskkond, aga ka keeruline insener-tehniline lahendus. Tänapäeval arvutatakse iga detail, mis kuni aastani 2026 sellele kirikule veel lisatakse, eraldi välja. Gaudí ei teadnud sellest vist mitte midagi, küll aga pidid teadma ehitajad.

Arhitektuur


Gaudí paigutas inimesed elama interjööridesse, mis neile olid uued ja huvitavad. Õigupoolest oli Gaudí ju lavakujundaja ─ kõik tema kavandatud ruumid näiteks Casa Vincensis on mingi üksnes aimatava lavastuse dekoratsioonid, taustaks tundmatutele näidenditele ning ooperitele. Need on esindusruumid selle sõna otseses tähenduses ─ nendes esinetakse, mitte ei elata.

Ma oleksin tahtnud siin Barcelonas näha neid kuulsaid Gaudí siseruumide planeeringuid, kus tubadel ei ole täisnurki ning nende vahel pole uksi. Oleksin tahtnud näha neid interjööre, kus ruumid voolavad üksteiseks üle, lõhkudes orientatsiooni ilmakaartes. Oleksin tahtnud kogeda, kuidas võiks elada säärases vedela ruumi maailmas. Miks? Sest ma ei kujutle, kuidas niisuguses stressi tekitavas interjööris pikalt vastu pidada. Inimene nõuab konkreetsust, nelja seina, ilmakaari nende seinte taga, päikest, mis paistab sisse lõunapoolsest aknast ja valgustab õhtul läänepoolset tuba. Ei kannataks elada amööbses kodukeskkonnas. Seda tahtsin ma siin Barcelonas kogeda ─ aga paraku ei saanud. Ilmselt ei saanud ka need, kellele Gaudí oma ruumiprojektid maha müüs, nii et nad ehitasid tema planeeringud elamiskõlblikuks. Inimene tunneb end kodus nelja sirge seina vahel ega loobu sellest turvatundest.

Turg ja tänav


Meie semiootilises maailmas tähtsustub üha enam opositsioon „lähedal/kaugel“. Digimaailm, mis peab meile ka kõige kaugemad asjad peopessa tooma, tegelikult ainult rõhutab kaugust ja kättesaamatust. Erinevust märkame siis, kui, olles harjunud tellima pitsat telefoni teel koju, satume turule. Telefonipitsa jääb meile kaugeks ka köögilaual, turul aga kogeme, kui isiklik võib olla söök.

Barcelonas ei ole suuri kaubamaju, El Corte Inglés ehk välja arvatud. Kohapeal öeldi: „Meie kaubamajadeks on meie kaubatänavad.“ Tõesti, linn soosib väikepoodnikke, mööda Barcelona „Viiendat avenüüd“ La Ramblat jalutades saab aimu sellest, millises inimmõõtmes toimib kaubandus. Aga siingi tuleb teha olulist vahet. Väikekaubandus ei ole putkakaubandus, väikekaubandust ei esinda ka need, kes müüvad käekelli ja päikeseprille tänavale mahalaotatud tekilt ja siis oma kaubaga kiiresti minekut teevad, kui näevad politseid lähenemas. Väikekaubandus on see, kus ostja tunneb, et ta on suur. Human interest öeldakse selle kohta angloameerika maailmas. Aga just tänu angloameerika maailma invasioonile on meilgi suurkaubandusest see human interest kadumas. Supermarketi kassapidaja näeb meis anonüümset ostjat. Et me seda hästi ei taha, hoiabki turud elus.

Güelli park


Gaudí nimega seostatakse tehnikat, mis Pürenee poolsaarele jõudis koos araablastega ja millest ma olen rääkinud Portugali-reisisaates. See on kahhelplaatide, azulejo-kultuur. Azulejo on pildiga kahhelplaat. Gaudí lõhkus kahlid tükkideks ja ladus nendest oma mustreid. Talle kõlbasid tooraineks kõik värvilised killud, isegi taldrikutükid. Seda Gaudíle üliarmast mosaiigi tehnikat, mis utiliseerib keraamilisi kilde, nimetatakse kohalikus keeles trenkaziis. Siin Güelli pargis, mis on mosaiigikunsti totaalne demonstratsioon Barcelonas, võis kunstnikul küll vaja minna tonne lõhutud keraamikat.
GÜELLI PARK: pargis mosaiigikunsti teostamiseks võis Gaudíl vaja minna mitmeid tonne lõhutud keraamikat. Shutterstock

Eusebi Güell oli Barcelona suurärimees. Aadlikud olid vaesed ning elasid Madridis, õukonnale lähemal. Siin, tänini Vahemere ühes suuremas sadamalinnas, elasid rikkad kodanlased. Ja mida oskab veel tahta inimene, kellel on rohkem raha kui ta suudab ära kulutada? ─ Ta hakkab ostma surematust, oma nime jäädvustust. Ja selleks on vaja kunstnikku. Krahv Güelli nime jäädvustas kunstnik Gaudí. Barcelonas on Palau Güell, Colònia Güell ja Park Güell ─ kõik UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Voilà! Nimi kirjas, surematus käes!

Gaudí ─ kaubamärk ning inimene


Mõned inimesed elavad oma elulugu, teised valmistavad läbi kogu elu ette oma nekroloogi, et see saaks ontlik. Gaudí ei mõtelnud iial, mismoodi temast pärast surma rääkima hakatakse. Ta ei tahtnud mitte ühegi majaga püstitada endale mälestusmärki. Ning ometi mäletatakse teda ─ majades, millest tema võib olla ka ainult veel tühise osa autoriks. Gaudí on Barcelona kaubamärk.

Kummaline inimene oli. Nõrga tervisega reumaatik, taimetoitlane, kes kurnas ennast paastuga. Püsimatu natuur, õppis sadat asja, töötas sajas kohas, vahetas sada aadressi. Padukatoliiklane, kes jõudis olla ka sotsialist-utopist. Tema elu ja tema looming viskles ümber mingi nähtamatu telje. Sellel teljel sündis seitse nüüdseks UNESCO maailmapärandisse arvatud rajatist ─ rohkem kui ühelgi teisel autoril. Elu viimased aastad veetis ta Sagrada Familiat ehitades ning elas sealsamas kirikus. Iga oma teenitud sendi eest ehitas ta seda kirikut, endal polnud viisakaid riideidki selga panna. Nii et kui ta 1926. aastal 73-aastasena trammi alla jäi, siis ei teinud sellest keegi välja, pidades teda prükkariks.

Hiljem on sellest eraklikust fantasöörist tehtud lausa pühak. Paavsti nuntsius kardinal Ragonesi nimetas teda Arhitektuuri Danteks. Rahvas ütles lihtsalt: Jumala arhitekt.

Barcelona


Barcelona kui reisisiht ei tõmmanud mind ─ liiga populaarne, ülerahvastatud! Eestist vooritakse sinna lausa karjakaupa. Gaudí arhitektuur paistab piisavalt veider, et harimatugi inimene aimab sellel mingit kunstilist väärtust ─ sünnib vähemalt imestamas käia. Ka mina läksin imestama, aga imestuse kõrvale sigines imetlus. Vähe on piirduda seda linna nägemaga. Postkaardivaadetest nutitelefonis ei piisa. See linn tuleb läbi näha tema geneetikas ja geneesis. Alles siis muutub ta elusorganismiks nimega Barcelona.

Linnar Priimäe Barcelona-saade „Pärlipüüdja“ on Tallinna Televisiooni eetris 10. märtsil kell 19.30.