Kaugusse vaatavad lootosistes budad, ümbritsev sinavrohelistest mägedest ja orgudest koosnev maastik, kerge soe tuuleiil – templi ülemisel platvormil valitsev nirvaana-meeleolu haarab endasse enamiku turiste, kes tippu jõudes mõnikord sinna tundideks istuma jäävad.

Borobudur on oma põhiplaani poolest ruudukujuline, üheksaastmeline püramiid. Tema arhitektuur järgib klassikalist budistlikku sümboolikat, ning tipu suunas kulgeva ringtee seinad on kaunistatud bareljeefidega, mis kujutavad stseene budistlikust mütoloogiast ja Buddha elust.

Tippu pääseb kahel viisil: tuleb üles ronida kõrgeastmelisi treppe mööda või kasutada ümber templi keskme ringlevat teed. Viimane tundub lihtsama variandina, kuid tegelikult on just too tee mõeldud tõelisele palverändurile, kes ei pelga katsumusi, et nirvaanasse jõuda: väidetakse, et raja kogupikkus on viis kilomeetrit.

Borobuduri külastades tasub ära oodata päikeseloojang. Keskpäevases valguses paistab Borobudur eemalt vaadates mõnikord lihtsalt halli lahmakana, kuid loojuva päikese kiired toovad esile kõik arhitektuuri detailid, ning koos sellega templi loojate geniaalsuse.

*
Kui hinnata Jaavalt saadud elamusi tugevuse järgi, siis Borobudurile järgneb ­Yog­ya­karta, ühe Jaava suurlinna linnuturg.

Nimetus on petlik – seal ei müüda mitte ainult linde, vaid ka muid väikemat sorti elusolendeid: koeri, kasse, kõikvõimalikke roomajaid ja ... putukaid. Kui ma putukate sektsiooni jõudsin, oli esimene reaktsioon karjudes minema joosta. Alles tüki aja pärast sundisin end sammhaaval tagasi hiilima. Olen näinud igasugu haisvaid ja imelisi lõunamaade turgusid, kuid see oli minu jaoks uudne eksootika...

Tihedalt üksteise kõrvale lükitud lettidel seisid kaaneta(!) klaaskastid, kus kobrutava massina kakerdasid kõikvõimalikud karvased tõugud, sitikad ja satikad, tiibadega ja ilma, kõvakoorelised ja kooreta; määrdunud põlledega müüjad keerasid neid ajalehepaberist tuutudesse või toppisid karpidesse. Mõnedel lettidel putukad isegi ei olnud klaaskastis, vaid roomasid lahtistel alustel. Miks need jõletised kogu turgu enda alla ei matnud, jäi mulle mõistatuseks. Kuid kohalike hulgas näis see osa turust väga populaarne olevat, ostjaid leidus iga leti ees. Ning ma kahtlustan, et nad ei ostnud neid mitte ainult oma kodulindude jaoks ... Ma arvan, et osa neist elukatest jõudis nii mõnegi pere õhtusöögilauale... Brrr, brrrr! ütlen ma.

Ka oleks see turg loomakaitseorganisatsioonidele suurt huvi pakkunud: viis, kuidas loomi ja linde puurides hoiti, oli ebainimlik. Näiteks tillukesse puuri oli topitud sadakond väikest lindu, kes seal ärevuses ringi lendlesid nagu koiliblikad. Linnukesi osteti selleks, et neid vabaks päästes endale head õnne pälvida. Ma ostsin mõned linnud, et neid viletsusest vabastada, ja nad anti mulle pabertuutus.

*
Õhtune Yogyakarta paelus oma dünaamili­se, maskuliinse energiaga. See on ­aktiivne, edasipüüdlik linn, kus moodne suurlinna­kultuur seguneb traditsioonilise elulaadiga.

Linn oli täis mootorrattaid ja noori inimesi. Tänavanurkadel, müürijuppidel, parkides, shopping-mallides hängis rohkesti moslemi noormehi ja neidusid – Jaava on valdavalt moslemiusuline. Tüdrukud vaesekesed on hoolimata hingematvast palavusest pikkade varrukate ja peakattega, mis varjab juuksed ja kaela, kuid jätab vabaks näo. Kuid näis, et vooruslik religioon ei takistanud neil omapäi, vanemate järelevalveta õhtuhämaruses noormeestega aega veetmast. Kuna neiud juustega uhkeldada ei saa, edvistatakse peakatetega, mida annab koketseks muuta igasugu kaunistuste ja tikanditega.

Ostutänavatel olid moodsad kaubamajad kõrvuti tänavakaubitsejatega. Kaubamajade siseruumid meenutasid neoonvalgustusega hiiglasuuri saapakarpe ning kihasid inimestest nagu sipelgapesad. Sipelgapesa-muljet süvendasid korrapäratutesse kuhjadesse heidetud kitšimaigulised rõivad, jalanõud ja aksessuaarid, ning kaubalaadungites tuhnivad tillukesekasvulised inimesed.

Hilisõhtune wayang-kulit, traditsioonilise varjuteatri etendus, kandis mind taas hoopis teistsugusesse maailma. Hinduist­liku eepose “Mahabharata” kangelaste seiklused kulgesid üliaeglases rütmis valge sirmi taga. Vaatajail oli lubatud kõndida ka “lava” taha ja vaadata, kuidas üksainus kõhetu vanamees juhib ­kõiki ­varre otsa torgatud, kuivatatud sügislehtede sarnaseid kahemõõtmelisi nukke ja ühtlasi ajab tegelaste dialoogi tähistavat laulujoru.

*
Jaavalt pöördusin tagasi Balile, kust olin oma teekonda alustanud. Kuid ma ei rääkinud Jaavast esimesena mitte sellepärast, et Bali oleks mulle vähem meeldinud, pigem vastupidi. Moslemiusuline Jaava on energiline, asjalik, edasipüüdlik, materialistlik, yang. Hinduistlik Bali on pehme, naiselik, painduv, täielik yin. Ma viivitasin Balist rääkimisega, et otsida sõnu, millega kirjeldada selle saare müstilist ilu.

Esimene asi, mis meenub seoses Baliga, on gamelon-muusika, mis minu meelest hästi iseloomustab selle saare olemust ja seal valitsevat meeleolu. See on kummaline hõbedaselt kilksuv, hüpnootiline meloodia, mida tekitatakse ksülofonitaoliste pillide, gongide ja trummidega. Orkester istub madalatel järidel suures varjualuses, nende käed liiguvad ühtses rütmis, ühel ja samal hetkel õhus peatudes. Gamelon on traditsiooniline muusikavorm ja seda võib Balil kuulda igal pool: templites, teatrites, restoranides ja jumal-teab-kus kilksumas.

Gamelon-muusika visuaalne vaste on Bali loodus ise – ülevoolavalt külluslik roheline troopiline maastik autoakende taga mööda libisemas. Hiigelkõrged palmid, puude õhujuured, hõbedaste lintidena langevad kosed, ülimaalilised järsuservalised jõeorud. Aeg-ajalt vahelduvad metsad heleroheliste astanguliste riisipõldudega, kus päike peegeldub riisvõrseid ümbritsevas vees.

Regulaarselt ilmuvad palmide vahel templite mitmekihilised katused ja rohtukasvanud, ornamentidega kaunistatud kivimüürid, mis moodustavad osa Balile tüüpilisest maastikupildist. Bali hinduistlikud templid ei ole hooned, kuhu saab sisse minna, vaid müüriga piiratud postamendikujuliste pühamute kogum. Jumaluste kujud puuduvad, ja ainult kohalike abiga võib teada saada, kellele on postamendid pühendatud.

Saarerahva tohutu ilumeel avaldub ka tänapäeva arhitektuuris – kasutatakse rohkesti traditsioonilisi elemente, näiteks veesilmasid, lootostiike ja tiikide keskele paigutatud kivikujusid. Rannaäärsed hotellidki oma skulptuuride, basseinide, nikerdatud mööbli ja aiakujundusega on nii ilusad, et on omamoodi vaatamisväärsuseks. Eriti armastatakse mängida veepindadega, mis tihti paigutatakse nii, et hotelli aia poolt vaadatuna ühtuvad silmapiiriga ookeanil.

*
Bali templipidustused on suurejooneline vaatemäng. Pühapaikadesse voolavad kaunilt rõivastatud indoneesia naised, annetuseks toodavad puuviljavaagnad pea peal, ning üleni valgesse riietatud mehed. Mul õnnestus näha kolme suurt pidustust. Kõige sügavamat muljet avaldas Ubudi linna lähistel olevas templis nähtu, kus inimhulgad sisenesid järjekorras, täies rõivastuses pühasse tiiki, ning tulid teisest otsast jälle välja. Tiik oli inimesi paksult täis. Umbes selline võis välja näha üritus, kus Ristija Johannes jões inimesi Jeesuse järgijateks pööras.

*
Kuid mõnedele inimestele on Bali üksnes Kuta, Indoneesia partyzone, peopanemise paik. Kuta on üksainus pikk rannajoon, täis surfilaudu ja -instruktoreid, ning selle taga väike linnake, kus mõnikord ainult leitsak meenutab, et tegu on Indoneesiaga ja mitte Londoni äärelinnaga. Kuta rannal välguvad sinna kokku sõitnud peoloomade ja surfarite trimmis ja päevitunud kehad ning palmide all tolknevad indoneesia don juanid.

Bali saare müstikale toovad koomilist vaheldust ka randadel tegutsevad massöörid, 30–60 ringis naisterahvad, kes üksteisega sarnased nagu veetilgad. Neil kõigil on peas riisipõllu-kübar, seljas dresside sarnased tunked ja mõnel lisaks sellele ka kampsun, ilmselt selleks, et end kaitsta 35kraadise vilu ilma eest.

Enamasti nad kogunevad kobarasse ja hõljuvad ühe koha peal nagu vetikad, kuid vahel kulgevad ka mööda randa ja imbuvad turistidele märkamatult lähemale nagu tõusuvesi.

Nad ei ole väga pealetükkivad, kuid see-eest ülimalt visad ja kannatlikud. Nad võivad terve päeva turisti päevitustooli juures istuda ja oodata, kuni tollel massaaži-isu peale tuleb.

Bali rannakaubitsejatel näib olevat ülihea mälu ja selgeltnägijavõimed. Näiteks on tal meeles, et sa tema poest kolm päeva tagasi mööda läksid ja lubasid hiljem läbi astuda. Loomulikult andsid sa selle kergemeelse lubaduse ainult selleks, et temast lahti saada. Kuid tema mäletab. Ning veel enam, ta on vahepeal välja nuhkinud, kes sinuga kaasas on. “Ma nägin ennist su meest/naist/armukest/vanaema üle ranna minemas. Ta läks, näe, selles suunas! Küllap ta otsis sind!”

Kuidas pagan nad seda infot saavad? See on osa Bali müstikast.