Buenos Aires, mu arm
Kui Schopenhaueril on õigus, et maailm on tahe ja kujutlus, siis polnud mu esmakohtumine Argentinaga siit ilmast. Mul polnud sellest riigist märkimisväärset kujutlust ja ma ei sattunud sinna tahtlikult. See juhtus eelmise kümnendi keskpaiku. Pikamaalennud olid alles kallid, aga koos lennufirmas töötanud sõbraga saime end odavalt kallislendude vabadele kohtadele munsterdada, sisuliselt hääletada. Käisime Tšiilis ja sealt naastes takerdusime vahemaandudes Buenos Aireses, kus kõik meile sobivasse allianssi kuulunud Euroopa-lennud olid ootamatult puupüsti täis. Tuli linna sõita ja oodata. Päev, teine, tükk kolmandatki.
Nagu öeldud, polnud mul enne Argentinast vähimatki ettekujutust. Võiks öelda, et mu peas puudus selle riigi fail. Olin kunagi lugenud Jorge Luis Borgest, näinud telekast Maradona käega löödud väravat ja teadsin, et Che Guevara tegi Kuubas revolutsiooni. Kuid ma polnud kunagi teadlikult mõelnud sellele, kust nad pärit on, ega sellele, milline nende ühine kodumaa olla võiks. Argentina oli mu jaoks pelk nimi, enam-vähem tühi tähistaja Ladina-Ameerika ühiste tähtede all, Kolmanda Maailma hämaruses, täis indiaaniimpeeriumite varemeid ja saja-aastast üksildust. Mu esimene assotsiatsioon selle riigiga oli Psychoterrori laul: Kui mul oleks raha, lendaks ära siit, ära Argentinasse kohe peale viit. Istuks palmi all, valget rummi jooks, neljakümne viieselt ennast oksa pooks. Troopiline utoopia.
Buenos Aires hakkas mulle kohe väga meeldima. Või noh, täpsemalt see murdosa metropoli kesklinnast, mida paari päevaga nägin. Hästi euroopalik, eelkõige lõunaeuroopalik, ent sümpaatsemgi kui Vana Maailma suurlinnad. Inimlikum, kergem ja mõnusam kui näiteks Pariis, London või isegi Barcelona. Hooletu elegants, imperiaalse paraadlikkuse ja liigsuurte pretensioonideta, mitte liiga korralik, klanitud, kõrk ega läikiv. Ratsionaalne planeering, geomeetriline tänavavõrk, ruudud-ristkülikud, otsatud sirged uulitsad ja nende ääres muljetavaldavalt, ent mitte rusuvalt suured ja uhked majad ning kõrghooned. Mõõdukal, mitte koormaval määral luksust ja ajalugu. Mõnusa retrona mõjuv koloniaalklassitsism, õige vähe brutaalselt kalki klaas-betoonmodernismi. Mõnigi sein ja fassaad päevinäinud, kergelt pudenev. Vägevad seinamaalingud ja grafitid. Igas eas inimesed tänavail sama loomulikult, eputamata, nagu muuseas kaunid kui linn ise.
Lisaks oli seal küllaltki odav võrreldes nii Lääne-Euroopa kui värskelt euroliitu pääsenud Eestiga, mis polnud veel asunud pürgima viie kalleima riigi sekka. Argentina kosus kohalikust majanduskriisist, neoliberaalse poliitika kollapsist, mis oli seal toimunud kümnendi algul, meid ootas alles ees. Siis ma seda muidugi veel ei teadnud. Olin lihtsalt sisse võetud uuest lemmiklinnast, nautisin kujutlust helgest paigast, kuhu tahaks tagasi tulla ja kauemaks jääda. Ei läinud viitteist aastatki, kui tahe teoks sai.
Mulje püsib. Olles nüüd seda head õhkkonda, mida Buenos Aires hispaania keeles tähendab, hinganud märksa kauem ja erinevamate kantide pealt – endiselt toredaim metropol, mida tean. Ei saa küll öelda, et sisse elamine oleks ainult lust ja lillepidu olnud. Mõnes mõttes tegi vist just too esmapilgul armsalt ja koduselt mõjuv euroopalikkus linna ja riigi isikupära ja vaibi tabamise keerulisemaks. Asi on pisierinevustes, nagu ütles jänki Vincent Vega „Pulp Fictionis“ Euroopa kohta. Hotdog on Argentinas super pancho. Teisisõnu: põhilised on nüansid, mille adumine võib aega võtta.
Eesti talve rõskest pimedusest on alati meeldiv suvepäiksesse jõuda ja rõõm linnaga taas kohtuda oli suur. Aga kui esimene erutus üle läks, siis tundus kõik kahtlaselt kodune, kohtlaselt tuttav. Sugugi mitte nii eksootiline kui mõni Aasia metropol, kus kõik on sootuks teisiti kui meil, ja pruugib vaid nina tänavale pista, et näha midagi hämmastavat, erilist või lausa uskumatut. Siin aga: ilm küll subtroopiline, kuid linnapilt laias laastus meiesarnane, liiklus sarnane, supermarketid sarnased, kaubad ja toidud sarnased, inimesed nii sarnased, et peavad sindki kohalikuks, küsides sult aeg-ajalt teed või midagi muud (mis on iseenesest tore, kuigi sa umbkeelse gringona piinlikul kombel vastata ei mõista). Tundus nagu igavavõitu. Tegelikult olin lihtsalt liiga kärsitu ja alustasin valest otsast.
Tark oleks olnud tutvust jätkata sealt, kus see viimati pooleli jäi – kesklinnast, mis mõjus vastupandamatult nii siis kui ka nüüd. Elada kõigepealt seal korralikult sisse ja alles hiljem kaugemale kolida. Mina aga siirdusin õndsas teadmatuses ja kokkuhoiu huvides peaaegu kohe agulisse ja jäin sinna ankrusse. Vana sadamarajoon La Boca on üks linna reklaamitumaid vaatamisväärsusi ja sealse põhimagneti, turistide jaoks üles vuntsitud La Caminito kvartali eredaid hütte on kõik postkaardid täis. Elamiseks pole see rajoon ehk barrio vast parim esimene valik. La Caminitos saab küll kirevaid pilte teha, aga sedagi rahus ja trügimata ainult varahommikul, kui turistileegionid pole veel kohale jõudnud, ärid on kinni ja letid püsti löömata. Hiljem valitseb tillukese kvartali paaril tänaval sedalaadi rüselev disniländ ja nänniturg nagu südasuvel Tallinna vanalinnas. Vaatad üle, teed oma kohustuslikud klõpsud ja aidaa, tagasi ei tüki.
Ülejäänud La Bocat võiks kõrvutada Kopliga – veidi kahtlane, mitte just ohutu kuulsusega proleagul ja sadamarajoon. Buenos Aires pole küll rangelt võttes merelinn, aga Río de la Plata (Hõbedajõe) suue on nii lai, et seda võiks sama hästi laheks nimetada. Vastaskaldale jääva Uruguay linna Colonia del Sacramentoni on viiskümmend kilomeetrit praamisõitu. La Boca on tööstuslik ja vaene nagu sadamarajoonid sageli, ja nii reisijuhid kui hoolitsevad kohalikud hoiatavad, et turistina ei maksa väljaspool La Caminitot eriti luusida. Need jutud tegid olemise esialgu veidi kõhedaks, kuigi ise ma seal kandis liikudes midagi tõepoolest ohtlikku ei kohanud. Pigem jäi sest barrio’st ehk rajoonist mulje kui üsna unisest ja vaiksest paigast, mille eheda eluga õige kontakti saamiseks tuleks osata sedapalju hispaania keelt, et kohalikega tänaval, poes ja kõrtsis juttu puhuda. Edasijõudnute barrio.
Minusuguse, ja kaldun arvama, et üldse uustulnuka peatuspaigaks passib algatuseks paremini kesklinn: El Centro ja Microcentro, Monserrati ja San Nicolási piirkonnad, kus on tihe melu ja palju avastada. Seal on piiramatult valikuid nii paaripäevasele kiirvisiidile tulnu kui kauemaks kanda kinnitada plaaniva nomaadi jaoks, kes tahab näiteks öösiti tööd teha ja avastab, et parlamendi avalik raamatukogu, Biblioteca del Congreso de la Nación on nädala sees avatud vaheldumisi kord südaööni, kord viieni hommikul.
Pealegi ei pruugi ka ööbimine (eelkõige Airbnb) keskuses või selle vahetus läheduses, näiteks San Telmos, eriti kallis olla. Igatahes on see kõvasti odavam kui Lääne-Euroopas, Eesti kirvehindadest rääkimata. Argentina pole sel kümnendil kuigi odav maa olnud, kuid praegu on nende majandus taas kehvas seisus ja seal käimine eurooplase jaoks soodsam kui varem. Viimaste aastate kasinuspoliitika pole peeso ränka inflatsiooni peatada suutnud. Euro eest saab praegu tublisti üle kahe korra rohkem peesosid kui mullu jaanuaris.
Buenos Airese kesklinnal on hispaania keelest varem kaarega mööda käinud võõra jaoks veel üks pluss: seal õnnestub sagedamini komistada kellegi otsa, kes mõistab veidigi inglise keelt. Reeglina ei oska argentiinlased seda üldse, mis võib külalise elu algul pisut keeruliseks teha. Keelekümbluse huvides kasulik – igapäevaseks eksistentsiks hädavajalik miinimumsõnavara saab kähku selgeks. Palju rohkem kahjuks mitte, kuigi tahaks, sest argentiinlased tunduvad tihti kenad inimesed, kellega vahetaks meeleldi veidi rohkem kui paar sõna. Teised ladinaameeriklased pidavat argentiinlasi reserveerituiks, suisa kõrkideks, kuid Eesti jahedast vaimsest kliimast tulles paistavad nad õige mitu kraadi soojemad ja elavamad nagu lõunapoolsed rahvad enamasti, aga mõõdukad, mitte pealetükkivad ega lärmakad. Suhtlevad täitsa vabalt, olles samas kaugel idaeuroopa vaegsuhtlejat hirmutavast ekstravertsusest. Nagu meilgi ei vahita Buenos Airese tänavail ja ühistranspordis üldiselt üksteisele otsa ega otsita aktiivselt kontakti. Müügimehed ja harvad kerjusedki on vaoshoitud ja malbed, keegi ei käi pinda, „ei“ on alati arusaadav vastus. Ostad või mitte, annad või ei, ise tead, vaba valik ja südametunnistuse küsimus. Kuni ei röövita. Nii suures linnas, kus kõike palju, ka äärmist vaesust ja ebavõrdsust, seda ikka tulevat ette, kuigi vähem kui teistes Ladina-Ameerika pealinnades.
Kuritegevusest tean küll ainult kuulu, loetu ja mõne abivalmis kohaliku hoiatuse järgi, kes vahel soovitasid tänaval tehnikaga mitte lehvitada, et keegi seda käest ei haaraks. Ise tundsin end peagi, linna ja selle elanikega juba harjununa igati turvaliselt, ka öösel. Kandsin hoiatused võib-olla kergemeelselt kohalike heasoovlikkuse arvele. Sest paljud kõige argisemad ja põgusamad kokkupuutedki argentiinlastega jätsid mitte ainult hästi viisaka ja meeldiva, vaid ka siiralt sõbraliku mulje.
Näiteks käisin mingi hetk kesklinnast veidi kaugemal Florese barrio’s elades tihti elukohajärgses väikses supermarketis, kus müüjanoormees tervitas mind nagu vana semu. Pantomiimi, stepptantsu ja naeratuste abil õnnestus vestelda ja naljagi heita, kuigi kumbki purssis teise keelt vaid paar sõna. Ja see oli kõige tavalisem ketipood, mitte mõni väike pereäri, kus klientidega on põlvest põlve sooje suhteid hoitud.
Või siis ütlen keskuste keskuses, linna rahvarohkeimas piirkonnas, tohutu 9. juuli avenüü ääres ööpäev läbi avatud pirakas Carrefouri supermercado’s kassaprouale, kaunile keskealisele daamile pärast arve maksmist aitäh ja tema vastab soojalt naeratades: De nada, miamor. Pole tänu väärt, mu arm.
Ja see võluv linn on alles algus, sest kogu oma üleelusuuruse juures on Buenos Aires vaid murdosa Argentinast.
