Burning Man 3.0: tõenäoliselt parim party planeedil

Tom Valsberg leidis Nevada tühermaalt eest täiskasvanute Disneylandi – festivali, kus peaaegu kõik on tasuta; hiigelpeo, mille pileteid hakati hiljuti hiigelnõudluse tõttu müüma loterii abil.

Igal aastal kerkib keset kõrbe Nevada osariigi elanikearvult kolmas linn, mis kubiseb elust seitse augustikuu päeva ja seejärel haihtub. Miks sõidavad üle maailma kokku 70 000 inimest, et veeta nädal ekstreemselt kõrvetava päikese, külmade ööde ja liivatormide seltsis paigas, kuhu peab võtma kaasa isegi söögi ja joogi? Põleva mehe festival on eluline näide sellest, et meeltülendavad kogemused saavad osaks just neile, kes julgevad oma mugavustsoonist välja astuda.

Jõuame festivalile hilisõhtul pärast kahekümnetunnist järjekorras eelpidutsemist. Paneme ette tolmumaskid ja prillid ning põrutame kohe jalgratastega seiklema. Laagriplatside vahel torkab meile silma Orgy-dome, mille ees paljaste rindadega kassikostüümis naine vibutab kutsuvalt käega. Kihutame edasi, see tundub liiga kreisi.

Sõidame telklaagrite vahelt välja suurele platsile ehk Playale. Meie ees avaneb vaade neoontuledes suurlinnale, mille keskel seisab viiekorruselise maja kõrgune puust mees! Playal ringleb tuhandeid ekstreemsetes kostüümides rattureid ja mitusada veidrat sõidukit, muu hulgas tuld purskav draakon ja kaheksajalg, helendavad kalad ja robotid. Thunderdome’i-nimelise puuri otsa ja külgedele on roninud poolsada inimest, kes karjudes elavad kaasa korralikule puurikaklusele. Energia tundub liiga intensiivne, eriti kuna meid ehmatab elevandikujuline auto, kes laseb londist korraliku käraka tuld. Talle järgneb aeglaselt suur lambakujuline disko-sõiduk, kelle tagumikust läheb sisse redel. Viskame rattad maha ja ronime lamba tagumikku, kust läheb alla liumägi, ning maandume karu­kostüümides geimeeste keskele, kes tulevad meid kallistama. naerukrampides ronime lambast välja ja põrutame ratastega punaste indiaanitipide poole, kus sadu inimesi salveisuitsuga tossutatakse ja väelaule lauldakse. Monstrumina mõjuv piraadilaev kulgeb eepilise muusika saatel kaugele keset kõrbe ja jääb seisma neoontuledes vilkuva hiiglasliku lauamängu moodi installatsiooni juurde, millel sajad inimesed tantsivad ja hüppavad. Peoöö kulminatsiooniks kerkivad laevast kahurid, mis tulistavad rahva sekka sadu pehmeid mänguloomi.

Põleva mehe festival sai alguse 1986. aastal, kui härra Lee Harvey koos paari sõbraga ehitas ja põletas esimese põleva mehe, väites, et tegu on radikaalse eneseväljendusega. Aastatega tekkis niipalju huvilisi, et pidu kolis kõrbe ja et tegu oli korraliku madmaxliku anarhia festivaliga, kõmmutati kaheraudseid ja lõhati pulli pärast ka dünamiiti. 90ndate lõpul muutus festival korralikumaks ning praegune ­Burni versioon 3.0 on nagu tõeline linn, mida hoiab koos sajapealine korraldusmeeskond. Korda hoiavad vabatahtlikud turvamehed ehk rangerid ja politseinikud ning linnas on isegi pisike haigla. Tegu on ülalt vaadates hobuseraua kujulise ja ufo emalaeva meenutava minikülade kompleksiga, mille keskel 30 meetri kõrgune puust mees.

Salapärases linnas on imetabased reeglid. Pole levi, netti ega aega. Osta saab ainult kohvi ja jääd, kõik muu, mida saad või pakud, on tasuta. Burning mani keskseks printsiibiks on jagamine: kaltsukatest saab valida omale kostüüme, sildi abil õnnestus paari tunniga täita ära bensiinikanister ning võhivõõras uus sõber laenas mulle üheks õhtuks hirvepeaga jalgratast. Tasuta on baarid ja võileivaputkad, tangoklubi, rull­uisuklubi, kaisuklubi, musiklubi, jazz’i-klubi jne. Saab abielluda, korraldada iseenda matuseid ja saata väikese tantsu eest koju postkaarte. Öösiti toimub aga korraga paar tosinat megasuurt pidu ja sadu väikeseid pidusid – lemmikuks kujunes Doktor Bronnersi igapäevane dušipidu, kus külastajaid voolikutega ja seebiga üle pritsitakse! Ja loomulikult on Burning manil oma lennuväli, kus saab deltaplaani ja muude tiivulistega sõitma minna.

Kuid kõik need peod, kunstiprojektid ja sündmused ei ole korraldatud mitte Burning mani meeskonna, vaid inimeste ja kogukondade poolt. Tegu on justkui konkursiga, kus võidab see, kes teistele kõige vingema kogemuse pakub! Mõne laagri rahastajaks on miljonärid, teised kogukonnad korraldavad aasta ringi pidusid, et koguda eelarvet Burning Maniks. Burning Mani ajalehes küsiti kõige suurematelt priiskajatelt: “Miks te seda teete? Miks te kulutate nõnda palju pappi, et lihtsalt pidutseda?” Vastus: “Because we can!” Miks me peaksime tegema midagi keskpärast, kui me saame luua kõige ulmeliselt vingema kogemuse?

Festivali põhisündmusteks on Mehe põletamine reedel ja templi põletamine pühapäeval. Mehe põletamine sümboliseerib ego põletamist ja vanast lahti laskmist. Loosungid hüüavad: puust mehe töö on täiega meie rõõmuks põleda, meie töö on lasta heledalt põleda oma seesmisel leegil. Kuid kui mehe põletamine käib korraliku peo saatel, siis templi suitsuks saamine toimub täielikus vaikuses. Kombeks on nädala jooksul templit külastada ja kirjutada templi seintele hüvastijätukirju siitilmast lahkunud sõpradele. Kui seitsekümmend tuhat inimest vaatavad täies vaikuses templi põlemist pärast nädal kestnud lärmi ja pidu, on õhus nõnda võimas energia, et paljudel tulevad pisarad silma.