RIIGI SUURKUJU: Kosovo esimese presidendi Ibrahim Rugova monument Prištinas. Shutterstock

Ma pole maailmas näinud teist kohta, kus ameeriklasi nii kangesti armastatakse. Mindki kallistati tänaval, hüüti samas Clinton, Clinton. Vabandasin, selgitasin, et ma pole president Bill Clinton. Isegi ameeriklane mitte. Mis tollest, et ei ole, kallistati ikkagi, tore, et külla tulite.

Mina olin seal valimiste vaatleja OECD (Organization for Economic Co-operation and Development, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) ülesandel. Mu saatjaks oli vähemalt 1.90 pikk, veidi närviline neiu, kes õppis Milanos arstiks ning rääkis vabalt inglise keelt. Sõitsime, autojuht roolis, paar päeva enne valimisi jaoskonnast jaoskonda, kontrollisin valimispunktide valmisolekut. Valimiste päeval valvasin ma demokraatiat. Põhiline ettekirjutiste rikkumine oli see, et valimiskabiini mindi perekonniti, harilikult mees oma naisega. Juhtus, et ka kahe naisega. Moslemid on moslemid. Läänedemokraatia aga nõuab, et iga valija peab olema kabiinis üksinda. Seda pidasid kosovaarid absurdseks. Vahest oli neil õiguski, aga jutt ei tule sellest.

Kohvipausil rääkis arstitudeng, et teda ei vägistatud. Üldse ütlesid paljud kosovaarid sissejuhatuseks, et nimelt teda konkreetselt serblased ei vägistanud. Seejärel lugesid üles oma sugulased, kes kas tapeti või vägistati. Serblaste korraldatud genotsiid oli olnud tõesti võigas, ainult Belgradi pommitamine ameeriklaste poolt päästis kosovaarid oma maalt minemakihutamisest või tapmisest. Lisaks pommitamisele abistasid ameeriklased kosovaare ka rekahaagistes kirurgiakliinikutega, neis tehti vägistamisel rasestunud naistele tasuta aborti. Parajasti kaevati lahti massihaudasid, käisime ka neil. Õudne!

Kui olin neiu usalduse võitnud, viis ta mind ühte mošeesse, kus teenis tuttav vaimulik. Imaam kirjeldas, kuidas seda pühakoda rüvetati. Serblased sidusid mehed seinte külge ning piinasid neid piitsutades ja konidega kõrvetades. Siis vägistasid meeste silmade ees nende naisi, õdesid ja tütreid. Imaam ütles, et nüüd on mošee puhas, kuna pühitsemise järel võttis Allah mošeelt rüvetuse. Samuti andis ta vägistatud abielunaistele tagasi nende vooruse, neitsitele aga puutumatuse. Siis tänas ta ameeriklasi kirurgiakliinikute eest.

Alati oskan ma kõik ära rikkuda. Olin kuskilt lehest lugenud, et üks rasestunud vägistatu oli otsustanud siiski sünnitada, kuna laps on laps, tema seda oma kõhus tappa ei lase. Ütlesin seda. Imaam vihastus, kuulutas, et mitte ükski Kosova naine ei taha sigitada põrgukutsikat, mis kristlasest sünniks, ning viskas mu mošeest välja.

Ja neiu? Tema vaid naeratas kohmetult ning ütles, et sellega oli ta arvestanud. Töötasime rahulikult edasi.

Üks asi takistas meie asjaajamisi. Mitte kunagi ja mitte kuskil ei olnud me kahekesi. Alati pidi autojuht või keegi kolmas olema meie juures. Miks? Kas neiu tõega kardab, et ma teen sama mis serblased?

Autojuht seletas. Kui keegi näeks meid neiuga ainult omavahel, ilma et juures oleks ainukestki tunnistajat, ei saaks ta enam mitte kunagi mehele, sest oleks rikutud.

Allahu akbar!