Rene Satsi kirjutab, kuidas ta Afganistanis tapatalgu asja­olusid uurides ka enda hinna teada sai.

Ma olen Afganistani ja ­eriti just Kabuli kurb-võimsat fassaadi näha igatsenud juba aastakümneid. Aga nagu lapski teab, ei ole see maailma kultuurihäll just eriti sõbralik paik ja, nagu põrsastega emis, ei lase ennast lähedalt pikka aega imetleda ilma, et kallale kipuks.

On 20. jaanuar 2018. Ma asjatan Pakistanis ning olen endale hankinud Afganistani viisa, et nädala seda kanti väisata. Sellel ajal on Afgani­stan – vähemalt sealne pealinn – näiliselt rahulik.

Olen broneerinud toa kuulsas Inter-Continentali hotellis, mis oli 2001. aastal ehk USA invasiooni alguses üks ajakirjanike meelispaiku. Ilmselt selle pärast, et see oli ainuke töötav suur hotell ka lahingute ajal.

Kui lennupiletit ostan, näidatakse televiisorist minu hotelli. Seda on rünnatud.

CNN ja teised uudis­kanalid teevad juhtumist suurt kära. Terroristid samuti, mööda hotelli käies ja inimesi nottides. Suitsu tõuseb, viimane korrus võtab granaatide tõttu tuld. 12 tundi kestvas rünnakus lahkub sellest maailmast 42 inimest.

Lähen hoopis Myanmari ja unustan Afganistani kuni selle hetkeni, kui olen tagasi Pakistanis. Otsustan, et teen eelmise aasta hotelli ründamisest väljamaa uudistekanalile nupu, ausa loo sellest, mis juhtus. Miks täpselt. Ja kas enam ei juhtu?

Seda oleks huvitav teada – eriti lääne ajakirjanikel, kes ilmselt hotellis tihtipeale peatuvad. Nii ma vähemalt mõtlesin.

Ühendun hotelliga. Seletan, mida teha soovin. Usin turundustegelane Shukrulla vastab kiiresti, et tulgu mina aga sinna. „Kõik on nõus sinuga rääkima,“ kirjutab ta mulle, alustades oma e-kirja nii: „Kallis Rene.“

Õhtul enne väljalendu on mind palutud Islamabadis Norra saatkonna turvanõuniku poole Soome õlut mekkima. Härra, keda saatkonna eeskirjade tõttu nimeliselt mainida ei saa, on Afganistaniga seotud olnud kakskümmend aastat. Alguses erivägede koosseisus, siis diplomaatilistel lähetustel.

„Ühel hetkel laskis mulle afgaan, keda ma kõige rohkem usaldasin, kuuli selga,“ räägib ta mulle. „Seal maal ei saa kahjuks enamikku inimesi usaldada.“

Just sellise kultuurilise eripära tõttu olen eelnevalt ühendust võtnud Janek Somelariga, kes on raamatu „Minu Afganistan“ autor ja kes oskab mulle oma isiklikest kogemustest lähtuvalt leida ihukaitsja, kellele selles riigis loota.

Hommikul helistatakse norrakate poolt: „Kaalu kaks korda, kas sul on vaja sinna minna. Anjumani laager, kus Briti turvafirma G4S baseerub, on rünnaku all. Lennuliiklus on suletud.“

Ootan ühe päeva, kuni lennuliiklus jälle avatakse, ja lähen, sest lapsi mul ju ei ole.

Kui Kabulis maandun, on ihukaitsja Massoud mul lennujaamas vastas. „Läheme turvatsooni.“ Ta jalutab minuga alale, kus seisab meie auto.

Silmitsen suuri maastureid, mis parkimisplatsil seisavad. Üks äraoleva olemisega mees avab oma auto tagaluugi – see on seest metalliga tugevalt kindlustatud, uks ise väljast kuuliauke täis.

Mees ei ole rõõmsa moega.

Uudishimutsen: „Mida ma siin linnas kartma pean?“ Massoud vastab, et ei midagi – kuni ma temaga koos olen. Ja lisab siis ausalt, nagu see oleks talle nüüd äsja pähe tulnud: „Magnetpomme. Nad võivad selle auto külge panna, kui me tolle viieks minutiks valveta jätame. Lihtsalt selle pärast, et sa oled valge. Valge tähendab siin ameeriklast.“

Massoud avameelitseb lisaks, et kuna tema töötab ÜRO juures, on ta ka ise potentsiaalne sihtmärk.

„Sihtmärk kellele?“

„Taliban, ISIS ja teised grupid…“

Tohutud kaameratega õhupallid ripuvad vaadeldes linna kohal – ameeriklased muretsevad omade pärast. Massoud vahetab kogu aeg sõidurada, sõidab aeg-ajalt natuke aega ka vastassuunavööndis. „See on selleks, et keegi meid jälitada ei saaks.“

Jõuame hotelli. Ma ei ole sellist turvakontrolli kogenud: peame läbima kuus kadalippu. Pommikoerad. Viis läbiotsimist. Fotoaparaat osadeks, üks minu väikene statiiv kaob igaveseks. Protsess võtab kolmkümmend minutit. Alles siis jõuame suurte pommikindlate väravateni.

KABUL INTER-CONTINENTAL: hotelli rünnati Talibani poolt ka 2011. aastal, siis hukkus kokku 21 inimest. Casimiri at en.wikipedia
„Tohutult vilets turvakontroll,“ teatab Massoud. „Mul oleks võinud auto kapoti all ükskõik mis olla, ning nad ei pannud tähele, et ma näitasin neile võltsi töötõendit. Siia hotelli me ei jää, räägi oma jutud ära, aga täna öösel viin su kuskile turvalisemasse kohta.“

Nagu mainitud, töötab Massoud ÜRO juures ja tema tööülesanne on enne saadiku kohtumispunkti laskmist selgeks teha, kas paik on ohutu. Mõnes mõttes on Massoud nagu pommikoer.

Keeldun. Ütlen, et olen siin hotellis, kuni saan intervjuud tehtud.

„Ma ei usalda neid, midagi on siin väga valesti,“ ütleb Massoud.

Meenub vestlus Pakistanis oma norrakaga, kes mitteametlikult (see väljaütlemine ei ole ametlik Norra saatkonna seisukoht!) mainis, et hotelli rünnati, kasutades ära andmete leket. Keegi müüs kellelegi informatsiooni – info selle kohta, kes hotellis täpselt peatub, kuidas nad liiguvad, mis tubades nad on. Väidetavalt ründajad teadsid, keda nad otsivad. Kahtlaselt kiiresti saadi läbi murtud hotelli turvakontrollidest.

„Oleme teinud kõik, et see ei korduks. Te tunnete end kohe ekstra turvaliselt,“ kirjutas Shukrulla.

Kohtun temaga järgmisel hommikul. Ta on viks, nooremapoolne. mees „Läheme alla keldrisse,“ juhatab ta mind mööda tühje ­koridore. Hotellis ei ole kedagi, mitte ­ühtegi külalist peale minu. Vähemalt mina ei näe. Nurkades seisavad sünged mehed. „Need on samuti turvameeskonna liikmed, ainult ilma relvadeta. Relvad on peidetud, et mitte külalisi hirmutada.“ Külalisi – mind.

Räägime väikeses kambris juttu. Uurin kõige kohta ja Shukrulla seletab, et nii tema kui ka hotelli direktor on siin uued, hiljuti ametisse võetud ja et see hotell kuulub põhimõtteliselt valitsusele. Sean oma kaamera üles, aga Shukrulla palub mul mitte filmida. Ta peab harjutama, mida öelda. Vangerdan, et ma ei filmi veel, lihtsalt vaatan, kas saan õige nurga kätte.

Poolkogemata lülitan siiski kaamera sisse ja esitan kõige tähtsama küsimuse: „Räägitakse, et turvameeskond oli ära ostetud. Vastab see tõele?“

Sellest küsimusest alates muutub kõik.

Kogu sõbralik olek on kadunud.

Kas ma olin liiga otsekohene? Aga milleks ma siis siin olen, kui mitte selle jaoks, et olla otsekohene?

Ülikonnaga tegelane astub mulle tee peale ette. „Istu,“ kamandab ta.

„Meil on turvameeskond, mis koosneb umbes kolmekümnest inimesest. Seda, mis juhtus eelmine aasta, seda mul pole õigust kommenteerida. Selle uurimisega tegelevad meie maa parimad agentuurid.“

„Ikka veel tegelevad? Ei mingit selgust aasta jooksul?“

„Ei. Kas on veel küsimusi?“

Tõuseb.

„Jah. Kui mul on kulutada 50 000 dollarit, kas ma teoreetiliselt saan püstoliga hotelli sisse?“

„Miks te selliseid küsimusi esitate?“

„ Ma olen mures oma turvalisuse pärast. Te ütlete, et teil on ukse peal kõik need mehed, aga ometi saadi nendest mööda.“

Saan aru, et olen üle piiri läinud.

„Kas te hommikust olete söönud?“

„Ei.“

„Palun oodake mind restoranis.“

Pärast ühte viletsat omletti tuleb Shukrulla kingade klõpsudes uuesti minu juurde ja ütleb ebameeldiva häälega: „Direktor tahab teid näha.“

Sõidame neljandale korrusele, siseneme kabinetti, mis omakorda juhatab teise kabinetti, kuhu Shukrulla ootamatult kaob, sulgedes enda järel ukse.

Ma jään ruumi ühe kurja oleku ja tugeva kehaehitusega mehega, ühe vanamehega, kes seisab akna juures ja ei heida mulle pilkugi, ning veel ühe mustas ülikonnas tegelasega, kes on natukene kõõrdsilmne.

„See on ju midagi sellist mida Khashoggi nägi, kui ta Istanbulis Saudi saatkonda sisenes?“ jookseb tahtmatu mõte läbi pea. Kas nad tapavad mu ära? Aga miks?

Ometigi hakkab adrenaliin voolama. Võõras situatsioon. Kabul. Massoudi hoiatus: „Ma ei usalda seda kohta mitte üks raas.“

„Lähen korraks välja,“ ütlen kindla häälega ja astun ukse poole. Olen otsustanud, et isegi kui mu hirmul on suured silmad, pean siit ruumist välja pääsema. Ma võin kas ära joosta või koridoris oodata.

Ülikonnaga tegelane astub mulle tee peale ette.

„Istu,“ kamandab ta.

Jõhkra olekuga mees tõuseb toolilt, vanamees põrnitseb mind, seda varjamata. Istun plekist taburetile. Sünnib korraks mõte, et äkki peaks aknast välja hüppama, aga siis saan aru, kui rumal see idee on. See kõik on üks arusaamatus! Mõttes luban endale siiski, et ei trügi enam eales sellisesse kohta ajakirjandust tegema. Tänan väga.

Pärast nelja pikka minutit avaneb uks ja kõõrdsilmne peaaegu et tõukab mind teise kabinetti.

Seal istub suure laua taga direktor, tervitab mind ning pakub mulle maitsetut keeksi ja suhkruta teed.

Shukrulla on samuti ruumis ja näib, nagu oleksid nad just vaielnud.

„Millest te tahate rääkida? Ma räägin ausalt kõigest,“ ütleb direktor ja me läheme läbi minu küsimuste mere, kuni jõuan taas selleni, et kas ma, kui mul oleks raha, saaksin nende kõikidest turvasüsteemidest läbi tuua relva.

Kõik, mida sa tegema pead, on leida mõni välismaalane, kes sind usaldab.

Direktor silmitseb mind vaenulikult. „Pange oma küsimused kirja, saatke mulle. Ma mõtlen läbi ja siis annan teile teada, millal me räägime. Ilmselt täna õhtul kell kaheksa.“

Mind juhatatakse välja.

See on viimane kord, kui Shukrullat ja direktorit näen.

Massoud saabub veidi aega peale kohtumist. „Rene, me peame siit ära minema. Ma nägin, et sinu toa number ja passi number, mille sa lehele kirjutasid, vedeleb ikka teise kontrollpunkti laual. Nad võivad su maha müüa.“

„Päriselt? Mis on minu hind?“

„100 000 Ameerika dollarit.“

„Kas sina saaksid samuti minu eest 100 000 dollarit, kui mind kuskile viiksid ja Talibanile üle annaksid?“

„Jah.“

„Miks sa seda ei tee?“

„Ma ei ole selline inimene.“

KABUL: roosid, lumised mäetipud ja terroriaktid. Rene satsi

„Aga sa saaksid selle rahaga haiget ema aidata, iseennast siit maalt minema. Uued püksid osta?“

„Ma ei ole selline inimene.“

Mõtlen korraks, et oleks tore, kui ma saaksin ise ennast maha müüa. Mul oleks hetkel raha vaja.

Tõepoolest – üks asjadest, millest ma Kabulis aru sain, on see, et enam-vähem igaüks võib sind siin maha parseldada. Selleks, et aidata oma pere järje peale, ravida terveks haiguse käes vaevlev laps, päästa ema, kellel on vähk, ja nii edasi.

Neile ei saa seda tegelikult pahaks panna.

Me ei kujuta ette, mis tunne on sellises lootusetuses elada. Kõik, mida sa tegema pead, on leida mõni välismaalane, kes sind usaldab.

Mul on linnas veel paar kohtumist kokku lepitud. Need lähevad kenasti.

Kogu aeg otsib Massoud meie auto külgede pealt pomme, kogu aeg pean seisma kas politsei või mõne turvatöötaja selja taga, kuni Massoud lahkudes auto tänaval ümber pöörab, et ma siis kiiresti üle tee saaks masinasse lipsata ja tema jälle vastassuunavööndisse kihutada. Turvalisus ennekõike!

Üritan hotelli saabudes nii Shukrullale kui direktorile helistada. Vastuvõtulaua seletused, miks ma neid näha ei saa, jäävad segaseks.

Kolmanda päeva hommik. Ma ei saa ei direktori ega Shukrulla ligi.

Massoud saadab sõnumi: „Pane ennast valmis. Me peame lahkuma. See ei ole enam nali.“

Hetk hiljem saabub ta minu numbrituppa. Ta käed värisevad. „Rene, esimeses turvaväravas teati, et ma tulen sinu juurde, teati sinu numbrituba, teati minu auto numbrit. Neid inimesi nägin mina aga esimest korda. Me läheme – nüüd ja kohe!“

Ja siis: „Mul on meie sõprusest ükskõik, mul on enamus asjadest ükskõik, aga ma lubasin sinu naisele, et saadan su elavana koju. Ma tahan talle antud lubadust pidada.“

Kostan, et see viimane avaldus on minu jaoks naljakas ja kavatsen ka tänase öö siin veeta.

Massoud kaob vandudes rõdule.

Võtab kõne. Varsti saan sõnumi Janek Somelarilt.

Ta ei tea, mis toimub, kuid ütleb, et Massoudi sisetunnet tasub usaldada. Minu andmed ei tohiks sellises situatsioonis laiali vedeleda. „Mine kiiresti, ei ole vaja riskida. See on Kabul, kurat võtaks.“

„Aga ma oleks siin ainult ühe öö veel…“ alustan.

„Aga mis siis, kui see on see öö, kui sulle järele tullakse?“ küsib Janek sellise häälega, et ma otsustan enam mitte kangekaelne olla.

„Vaata nende nägusid, vaata hoolega, kui me siit nüüd hooga välja läheme,“ ütleb Massoud võidurõõmsalt, kui on mind autosse saanud. „See on selle pärast, et nad ei osanud oodata, et nii äkki kaome.“

Ja keerab järsult auto jälle vastuvoolu. Turvalisus ennekõike!