21.03.2008, 00:00
Egiptuse nuhtlus turismiturul 1/2
Reisikorraldajate jutud terrorist ja horrorist ei pea paika, kinnitab Kati Murutar, keda ei tabanud Egiptuses omal käel seigeldes ei abieluettepanekud ega kõhutõbi.
Ega siis inimene ei sõida turismiturule. Inimene läheb puhkama. Kui
lõputu-ilmetu oknodetsjaaveemärts tahab hinge välja
võtta, sunnib enesealalhoiuinstinkt korraks soojale maale lendama, et
üldse veel kevadet näeks. Seejuures satub just odavreisi ostnud
inimene väga kergesti – täpsemalt öeldes, täitsa
kindlasti – hullu rebimisega turule, kus käib ülimalt
agressiivne võitlus ellujäämise eest.
Ekskursioon osta, kust tahad
Pahaaimamatu
põhjamaalane tahab ainult natukene päevitada ja näiteks
Egiptimaal ringi vaadata. Et miks need meie kurekesed ja linavästrikud
igal sügisel just sinna teele-teele asuvad. Mitmekihiliselt pilgeni
täidetud ekskursioonide korraldajate konkurents kisub ta aga tahtmatult
siia-sinna-sikutamise kummituppa. Mõni pakub
kultuuri-mere-kõrbe-ekskursse soliidselt, pika-laia lepingu
allkirjastamisega ja unustamata seejuures kaamosest oimetuks loksunud kundet
hirmutamast ja lasteaiatamast – kui sa meie emafirma paketi hõlma
alt välja piilud ja vabadusse lipsad, siis... Teine müüb oma
sutsakaid lihtsalt-loogiliselt-profilt kohapealses turismibüroos, pakub
väga šeffe giide ja jätab puhkajale hirmutamata vabaduse.
Kolmas kangutab turisti otse nabatantsuseeliku-vesipiibu-leti eest
kangi alla – peagu iga poekese või putka tagaruumides on
“reisibüroo”, kus pakutakse sukelduma viimise, kõrbes
seiklemise või sadade kilomeetrite kaugusel asuvate
“naaber”-linnade külastamist.
Midagi eriti hullu
ei juhtu tegelikult ühegi tasandi turismiteenuse kasutajatega. Hurghadast
ei Kairosse ega Luxorisse ei pruugi kohale jõuda ei suurfirmade ega
väikebüroode kunded – ja samas võib sinna probleemitult
kohale jõuda kas või liinibussiga. Kuidas just veab: kas
öösel, mil need linnast-linna ränded toimuvad – on just
parasjagu totaalne passikontroll, kas mitmest kanalist mitmekordselt täis
müüdud bussidesse mahub, ega parasjagu mõnel
kõrbemagistraalil ahel-avariid ole. Nende egipti-ettearvamatuste juures
pole vähimatki vahet, kas tegid ostu pirakast ja pika lepinguga
büroost, väikekontorist või kangi alt.
Kõrbepäike ja lasteparved
Käisin
Hurghada eeslinnas El Daharis külas Kristiina Liivingul. Ta jäi sinna
elama pärast pidevaid terviseparandusreise ning elab turismiradadest
täiesti kõrval.
Kooserdasime temaga mööda
kaluri- ja mägikülasid ning imesime endasse ehedat ja ehtsat,
räpast ja lärmakat – mitte suveniir-Egiptust.
Ehedates mägi-kalurikülades pole küll kanalisatsiooni ega
prügimajandust, aga ergav kõrbepäike steriliseerib kõik
ka talvel – nii et inimestel pole muresid. Kõlab müstiliselt,
aga kui Kristiina ja lastega läbi õdusalt räpaste
putkakülade kõndisime, nägime asjalikult ja arukalt suhtlevaid
lasteparvi, õnnelike silmadega emasid. Mitte mingit hirmu kliima
soojenemise ega kommentaariumide netisõja pärast. Kui ütlesin
eeslikronuga läbi küla kalavankrit tirivale taadile, et kala on eesti
keeles kala, hakkaski ta oma musikaalse mälu ja instinktiivse
õppimisvõimega edasi kala-kala-kala-ooooooooooooo!
hüüdma.
Et tihke rebimisega turismiturult välja
pääseda, jooksevad araabia poisid igas eas valgetele naistele
sõna otseses mõttes tormi. Nad tahavad abielluda.
Tõsimeeli. Ja kohe. Kristiina, kes neid kosimiskatseid iga päev
pareerib, kinnitas, et olen lapsi kaasa võttes teinud eriti kavala
strateegilise nükke – saan rahus maad ja muud
vaadelda, ilma et mõni murjan end kohe koju kaasa üritab pakkida.
Tööka, rikka ja kauge naise koduväiks.
Seda
nägin eriti kallite hotellide juures nüüd ka oma silmaga
ära, et 80aastaste tädide kõrval keksivadki tõepoolest
ilusad egiptipoisid, kes osutavad kõiki teenuseid a-st o-ni. Kole pilt,
aga nii ongi. Ja et nad nii ollagi suudaksid, selleks on igas apteegis Viagra
käsimüügis
Aafrika-kodu aina popim
Kristiina leiab väikest teenistust
kinnisvarabüroo tõlgina – sest aina enam eestlasi eelistab
Hurghadasse korteri osta, mitte hotellide ümber kihaval kuumal
konkurentsipannil praadida. Kaua sa sellest sõjast ikka end välja
lülitad ja madinast hoolimata lõõgastuda püüad
– parem osta korter ja seda sõpradele välja üürida
või vahetada puhkenädalaid nende tuttavatega, kellel on korter
Kanaaridel või Pattayas.
Korteri hind algab umbes 200 000
meie rahast ja poole eesti miljoniga saab Egiptuses juba väga kobeda
paari-kolmetoalise korteri, kus normaalsuuruses pere- või
sõpruskonnaga elada. Kusjuures vabapidamise tühikulusid seal seoses
sooja kliimaga ju ei teki
Pärast eriti mõnusalt ehedat
jalutuskäiku läksime hotelli Shakespeare kohtuma ühe küpses
eas eestlannaga, kes ostab Kristiina vahendusel korterit. Kuni toda
Räpina-tädi ootasime, juhtus ühe korraga kõik, mis
juhtuma pidi.
Kristiinat kositi. Nagu iga päev. Noorte
egiptimeeste ülim unistus on ükskõik mis eas valge naisega
abielluda – need on töökad, haritud ja suhteliselt rikkad ka
siis, kui on koduses mõistes vaesed. 23aastane jumbu üritas
51aastast naist tõsimeeli ära rääkida. Pääseks
hotelli toateenri koha pealt – hea, et seegi on – kergema elu
peale, maailma, mujale, kus on kindlasti parem.
Tänu sellele,
et mul oli reisil kaks tütart kaasas, mind ei kositud – aga
meile püüti kümne minuti jooksul müüa kaht
erinevat daiving-trippi, üht kalapüügi-matka, ekskursiooni
beduiinide juurde.
Midagi oli veel, kusjuures üsna kindlasti
poleks neil metsikutel lõbustustel tegelikult midagi viga olnud. Suured
turismibürood püüavad kohale-tšarterdatud kundesid enda
paketi küljes hoida terrori- ja horrorijuttudega. Mis on selge jama.
Tegelikult ei ründa Egiptuses sind keegi, isegi tänavatel voogav
põlvini laga praeb kõrbepäikese käes nii steriilseks,
et virtsalegi ei võta
Võib tekkida mõningane fuh ja
äh, kui sind kutsutakse tuvirestorani. Tuvide püüdmiseks on
Egiptuses kasutusel ohtrate aukudega saviputkad. Püütavad tuvid on
tänavalinnud, kes toituvad just täpselt sellest tänavalagast,
millest kõik musttuhat püha Egipti kassigi. Ent kui nende
tänavatuvide peale fuhhitada, võib ju meelde tuletada, mida
söövad merehulgused.
Vabalt merre lastava majapidamise
peal paksuks söönud kalad-krevetid-kalmaarid tunduvad meile ju
probleemitu gurmeena, miks mitte siis kakatoidulised tänavatuvid?
Loo teine osa ilmub järgmises Kohvris