Ega siis inimene ei sõida turismiturule. Inimene läheb puhkama. Kui lõputu-ilmetu oknodetsjaaveemärts tahab hinge välja võtta, sunnib enesealalhoiuinstinkt korraks soojale maale lendama, et üldse veel kevadet näeks. Seejuures satub just odavreisi ostnud inimene väga kergesti – täpsemalt öeldes, täitsa kindlasti – hullu rebimisega turule, kus käib ülimalt agressiivne võitlus ellujäämise eest.


Ekskursioon osta, kust tahad

Pahaaimamatu põhjamaalane tahab ainult natukene päevitada ja näiteks Egiptimaal ringi vaadata. Et miks need meie kurekesed ja linavästrikud igal sügisel just sinna teele-teele asuvad. Mitmekihiliselt pilgeni täidetud ekskursioonide korraldajate konkurents kisub ta aga tahtmatult siia-sinna-sikutamise kummituppa. Mõni pakub kultuuri-mere-kõrbe-ekskursse soliidselt, pika-laia lepingu allkirjastamisega ja unustamata seejuures kaamosest oimetuks loksunud kundet hirmutamast ja lasteaiatamast – kui sa meie emafirma paketi hõlma alt välja piilud ja vabadusse lipsad, siis... Teine müüb oma sutsakaid lihtsalt-loogiliselt-profilt kohapealses turismibüroos, pakub väga šeffe giide ja jätab puhkajale hirmutamata vabaduse.


Kolmas kangutab turisti otse nabatantsuseeliku-vesipiibu-leti eest kangi alla – peagu iga poekese või putka tagaruumides on “reisibüroo”, kus pakutakse sukelduma viimise, kõrbes seiklemise või sadade kilomeetrite kaugusel asuvate “naaber”-linnade külastamist.


Midagi eriti hullu ei juhtu tegelikult ühegi tasandi turismiteenuse kasutajatega. Hurghadast ei Kairosse ega Luxorisse ei pruugi kohale jõuda ei suurfirmade ega väikebüroode kunded – ja samas võib sinna probleemitult kohale jõuda kas või liinibussiga. Kuidas just veab: kas öösel, mil need linnast-linna ränded toimuvad – on just parasjagu totaalne passikontroll, kas mitmest kanalist mitmekordselt täis müüdud bussidesse mahub, ega parasjagu mõnel kõrbemagistraalil ahel-avariid ole. Nende egipti-ettearvamatuste juures pole vähimatki vahet, kas tegid ostu pirakast ja pika lepinguga büroost, väikekontorist või kangi alt.


Kõrbepäike ja lasteparved

Käisin Hurghada eeslinnas El Daharis külas Kristiina Liivingul. Ta jäi sinna elama pärast pidevaid terviseparandusreise ning elab turismiradadest täiesti kõrval.


Kooserdasime temaga mööda kaluri- ja mägikülasid ning imesime endasse ehedat ja ehtsat, räpast ja lärmakat – mitte suveniir-Egiptust.


Ehedates mägi-kalurikülades pole küll kanalisatsiooni ega prügimajandust, aga ergav kõrbepäike steriliseerib kõik ka talvel – nii et inimestel pole muresid. Kõlab müstiliselt, aga kui Kristiina ja lastega läbi õdusalt räpaste putkakülade kõndisime, nägime asjalikult ja arukalt suhtlevaid lasteparvi, õnnelike silmadega emasid. Mitte mingit hirmu kliima soojenemise ega kommentaariumide netisõja pärast. Kui ütlesin eeslikronuga läbi küla kalavankrit tirivale taadile, et kala on eesti keeles kala, hakkaski ta oma musikaalse mälu ja instinktiivse õppimisvõimega edasi kala-kala-kala-ooooooooooooo! hüüdma.


Et tihke rebimisega turismiturult välja pääseda, jooksevad araabia poisid igas eas valgetele naistele sõna otseses mõttes tormi. Nad tahavad abielluda. Tõsimeeli. Ja kohe. Kristiina, kes neid kosimiskatseid iga päev pareerib, kinnitas, et olen lapsi kaasa võttes teinud eriti kavala strateegilise nükke – saan rahus maad ja muud vaadelda, ilma et mõni murjan end kohe koju kaasa üritab pakkida. Tööka, rikka ja kauge naise koduväiks.


Seda nägin eriti kallite hotellide juures nüüd ka oma silmaga ära, et 80aastaste tädide kõrval keksivadki tõepoolest ilusad egiptipoisid, kes osutavad kõiki teenuseid a-st o-ni. Kole pilt, aga nii ongi. Ja et nad nii ollagi suudaksid, selleks on igas apteegis Viagra käsimüügis


Aafrika-kodu aina popim

Kristiina leiab väikest teenistust kinnisvarabüroo tõlgina – sest aina enam eestlasi eelistab Hurghadasse korteri osta, mitte hotellide ümber kihaval kuumal konkurentsipannil praadida. Kaua sa sellest sõjast ikka end välja lülitad ja madinast hoolimata lõõgastuda püüad – parem osta korter ja seda sõpradele välja üürida või vahetada puhkenädalaid nende tuttavatega, kellel on korter Kanaaridel või Pattayas.


Korteri hind algab umbes 200 000 meie rahast ja poole eesti miljoniga saab Egiptuses juba väga kobeda paari-kolmetoalise korteri, kus normaalsuuruses pere- või sõpruskonnaga elada. Kusjuures vabapidamise tühikulusid seal seoses sooja kliimaga ju ei teki

Pärast eriti mõnusalt ehedat jalutuskäiku läksime hotelli Shakespeare kohtuma ühe küpses eas eestlannaga, kes ostab Kristiina vahendusel korterit. Kuni toda Räpina-tädi ootasime, juhtus ühe korraga kõik, mis juhtuma pidi.


Kristiinat kositi. Nagu iga päev. Noorte egiptimeeste ülim unistus on ükskõik mis eas valge naisega abielluda – need on töökad, haritud ja suhteliselt rikkad ka siis, kui on koduses mõistes vaesed. 23aastane jumbu üritas 51aastast naist tõsimeeli ära rääkida. Pääseks hotelli toateenri koha pealt – hea, et seegi on – kergema elu peale, maailma, mujale, kus on kindlasti parem.


Tänu sellele, et mul oli reisil kaks ­tütart kaasas, mind ei kositud – aga ­meile püüti kümne minuti jooksul müüa kaht erinevat daiving-trippi, üht kalapüügi-matka, ekskursiooni beduiinide juurde.


Midagi oli veel, kusjuures üsna kindlasti poleks neil metsikutel lõbustustel tegelikult midagi viga olnud. Suured turismibürood püüavad kohale-tšarterdatud kundesid enda paketi küljes hoida terrori- ja horrorijuttudega. Mis on selge jama. Tegelikult ei ründa Egiptuses sind keegi, isegi tänavatel voogav põlvini laga praeb kõrbepäikese käes nii steriilseks, et virtsalegi ei võta

Võib tekkida mõningane fuh ja äh, kui sind kutsutakse tuvirestorani. Tuvide püüdmiseks on Egiptuses kasutusel ohtrate aukudega saviputkad. Püütavad tuvid on tänavalinnud, kes toituvad just täpselt sellest tänavalagast, millest kõik musttuhat püha Egipti kassigi. Ent kui nende tänavatuvide peale fuhhitada, võib ju meelde tuletada, mida söövad merehulgused.


Vabalt merre lastava majapidamise peal paksuks söönud kalad-krevetid-kalmaarid tunduvad meile ju probleemitu gurmeena, miks mitte siis kakatoidulised tänavatuvid?


Loo teine osa ilmub järgmises Kohvris