28.03.2008, 00:00
Egiptuse nuhtlus turismiturul 2/2
Kati Murutar avastab oma Egiptuse-saaga teises osas reisibüroode vägivaldse konkurentsi ja uskumatult tõhusa džunglitelefoni.
Egiptuse väikeste reisibüroode omanikud tunnevad kõike ja
kõiki ning taipavad uuemal ajal endale appi palgata sellest rahvusest
tööjõudu, mille esindajaid on vaja kõige rohkem
paeluda. Kuna eestlaste seas on Egiptus soodne ja moodne, on büroo Fire
Bird omanik Ahmed Al Hanafy avanud lausa ekstra-kontori eestlaste jaoks. Seda
peab tartlanna Eha Fjodorova oktoobrist aprillini. Meiega samal meridiaanil
asuvas Hurghadas on suvel keskmiselt 45 kraadi vilus ja kuna siis turg tudub,
tegutseb Eha kodus.
Ahmedil ja Ehal on oma kindlad giidid ja
teenused, kontrollitud transport ja toitlustus. See on eestlaste seas teada ja
Sakkala keskuses Minamari hotelli lähistel Eha kontoris käib kogu aeg
elu ning äri. Ja eks emand Fjodoroval tuleb selle eest maksta ka.
Kui Eha kliendid asutavad öösel hotellist bussile minema,
püüavad suurfirmade teenistuses olevad kapid neid jõuga rajalt
maha võtta. Kui ta leiab mõne uue teenuse oma paketti,
lähevad konkurendid nii leili, et tulevad suisa füüsiliselt
kallale. Jõulud kõrbes, eriliste lisadega piknik Punasel merel
– selliste ideede eest on Ehale püütud nuga anda, päriselt
ka. Aga kuna Ehal on lapsed suureks kasvatatud, närvid korras ja
vitaalsust ebanormaalselt palju, siis seni pole agressiivse turismituru
kähmlused suutnud teda ära hirmutada.
Nägin oma
silmaga pealt, et Eha ei lähe eriti endast välja ka
ebaõiglaste süüdistuste peale.
Üks keskealine
eestlastepaar oli ostnud Kairo-retke – läbi öö bussiga
sinna, päev Kairos, teisel ööl tagasi –, ent paraku oli
just sel ööl politseihaarang ja lauskontroll, mistõttu kogu
Hurghada-täis teelisi takerdus või jäi suisa minemata. Ehmunud
ja pettunud paar võttis lohutuseks öö läbi napsi,
järgmise päeva valutas hotellis pead ja õhtupoolikul tuli
kaklema.
Laskmata endale ja oma pohmellile ligi tõsiasja, et
kui suurfirmad on ennast selliste arappide vastu lepinguga ringkaitsnud, siis
Ahmed maksis neile kogu raha tagasi ja pakkus lohutuseks klaaspõhjaga
paadiga merele rahunema sõidutamist. Paar sisises Eha peale, et
nüüd ta alles netist kommentaare lugeda saab. Mispeale Eha ainult
ohkas. Ja asus järgmiste klientidega tegelema, samas sms-idele vastuseid
tippides.
Mina ostsin Ahmedilt ja Ehalt ühe
kõrbesafari. Egiptusesse läksin TopToursi paketiga – see oli
koos laste, viisade ja kindlustustega üsna mitu tuhat krooni soodsam kui
Nova Toursil. Elasime hotellis Charm Life Paradise, kus paketis olevatest
hommiku- ja õhtusöökidest läksid umbes pooled
õhtusöögid kaduma – seiklesime sel ajal lastega omal
käel kusagil mujal. Isamaa talvest ja ületöötamisest,
nohust ja liigesevalust toibumiseks kulus nii lastel kui mul poolteist
päeva. Edasi olime juba suutelised mõnuga linna vaatama, Hurghada
eestlasi külastama ning vabalt koostatud ekskurssidele sööstma.
Ikka nii, et hommikupoolikul peesitasime hotelli rannas ja
pärastlõunal läks asjaks.
Safari oli absoluutselt
šeff suveniir. Sõitsime kümne džiibiga paarkümmend
kilomeetrit kõrbesse sisse, seal lahtiste ustega elava –
õigemini töötava – beduiinide kommuuni juurde. Nende
elulaadiga ja kaamelitega, käsitöö ja taidlusega tutvumine oli
tegelikult lihtne ja lapsik – ent lausa geniaalselt viilutatud.
Väikest asja serveeriti osavalt vaheldumisi kõrbes nähtava
fatamorgaana, päikeseloojangu ja muude emotsionaalselt vingelt
töötavate lisadega. Õpetlik kogemus oli, kuidas ka suure
rahvamassi keskel võib tunnetada, et siin ongi see
kõrb, kus juhtus Piibel – ja saada igasuguseid
eksistentsiaalseid raputusi, mille pärast tasubki titega
kõrbesse ronida.
Nii safaril kui tõelistes
külades ja turistivõõrastes linnaosades kahlates veendusin,
et Egiptuses koos mudilaga müdistamiseks pole vaja enamat kui olla nagunii
ka kodus harjunud koos lastega elama ja endale meeldivaid asju koos mudilaga
sooritama – ning väiksematele suvel mütsi pähe ja kreemi
nina peale panema. Mitte midagi enamat.
Jahmatav ja üllatav
oli hoopis see, kui laitmatult töötab Hurghada teadete agentuur.
Samavõrd kui mitmekihiline on sõjakalt oma leivakannika kallal
kraaklev turismiturg, liigub info sellesse rattasse sattunute seas ja nende
kohta põrutavalt kiiresti ja põhjalikult. Teati, kes milliselt
büroolt oma reisid ostis, kes kelle ööseks diskoteegist oma
tuppa tassis, kes mis tablette tarvitab ja kellel on pahad päevad. Tasub
silmas pidada, et poiss, kes su tuba koristab, tunneb päris kindlasti
mõnd kohalikku eestlast ning sinu liikumised-harjumused-nõrkused
satuvad agentuuri kiiremini-täpsemini kui SlÕhtulehte.
Minu kohta teati, et mul olid reisile minnes päevad ja et
põhjamaise stressi tõttu võtsin alguses ka Egiptis
ibuprofeeni tablette.
Siis aga üllatusid toateenijad –
ja nende kaudu ka kohalik teadeteagentuur –, et ka mensu
möödudes ei tormanud ma ööklubidesse, vaid hoopis
kirjutasin öösiti. Igal öösel kolm-neli tundi arvuti
taga. After-suni kohta, mis mu numbritoa peeglilauale ilmus, ütlesid
kuluaarid aga, et mõjusam oleks olnud osta mõni Euroopa toode.
Mille vastu vaidlen nii kuluaarides kui avalikult –
kummeli-aaloe-pantenooli-mentooli võie, millega laste ninasid ja enda
esileulatuvaid kehaosi toibutasin, oli supermeeldiv ja toimiv. Ja siit moraal:
kui pattu ei tee, öösiti klubides ei hängi, oma
hügieenivahendid viksilt pakid ja tabletid lastele kättesaamatus
kohas hoiad, ei satu sa ka jalustrabavalt tõhusa Hurghada infoagentuuri
rattale!
Kuna Fire Birdi tandemist Ahmed-Eha osutus Ahmed oma
töökuse, täpsuse, intelligentsuse ja mõnusa
huumorimeelega täpselt selliseks päikesekuningaks, kelle selja taha
hoida, palusin temalt veel paari sõitu. Bensiinihinnaga. Üks oli
Agyadi araabia hobuste kasvandusse, mida pidas loomaarst Mohammed hotelli
Intercontinental juures. Teine oli El Gounasse – kunstlikult rajatud
kanalitega võlts-Venezasse, mida olin lennukiaknast näinud ja kus
otsustasin tütre 11. sünnipäeva pidada.
Mitte et ma
nüüd Ahmedisse suisa armunud oleksin – aga tema teadmiste, auto
ja biovälja mõjul muutus Egiptus turvaliseks ja
käepäraseks. Neil, kellel pole paraku Ahmedit, pole tegelikult ka
midagi halvasti. Turismiturul madistamine puudutab põhiliselt teenuse
pakkujaid, mitte ostjaid. Ja kui teenust ei osta, ei puutu ka
ääriveeri selle džunglikätšiga kokku. Ka teenust ostmata
saad üsna meeleoluka Egiptuse kätte ikka. Sa ei pruugi hotellist
väljudagi – basseini ääres õpetatakse
hommikuvõimlemise asemel kõhutantsu, kaamel kõnnib
merepiiril, laevad loksuvad siinsamas ankrus ning igal õhtul on hotelli
restoranis mõni naba- ja sabatantsu show. Tõsi küll, nabasid
väristavad venelannad ja inglannad, aga kutid on siiski ehtsad egiptid.
Kuna minu tuba oli tšarterlennu stjuuardite vahel ning meie
puhkusenädal puutus pisikeste olmesektoritena lennuki meeskonnaga kokku
– “Ühe miili klubi”, noh! –, tundus just kojulend
kuidagi eriti kodune ja šeff. Piloot ütles piki Niilust lennates,
mida all par
asjagu tähele panna ja kumma tiiva all milline püramiid hetkel on.
Nagu sõidaks omasid täis bussiga Petserihe. Vahe on selles, et
lennuk Tallinnast Sharm el Sheiki või Hurghadasse väljub
sellestsinatsest eksootilisest bussist sagedamini.