Ei, palun ärge tulge jälle oma käruga!

Olles saanud Gulf Airi (GF) ülimõistliku hinnaga lennupiletid (6945 krooni!) marsruudil Istanbul - Kuala Lumpur - Istanbul (tõsi küll – mitmete vahemaandumistega), olime ette valmistanud kõige hullemaks – pikad ja igavad lennud, tüütult keep-smiling’ut peas kandvad stjuardessid ja kindlasti ei mingit tasuta alkoholi (Araabia firma ikkagi ning mis rõõmustaks puhkusele sõitvat eestlast rohkem kui üks mõnus väike naps pikal lennureisil, kas pole?). Tagasi tulles veel lennugraafikust tulenev 9tunnine layover – brrr. Aga noh, kuna sihtkoht oli ahvatlev, lootsime vastu pidada. Vaadates reisiplaani, oli mõndadel lendudel kirjas ka snack. Hmmm. Koonerdavad, mõtlesime. Kuid see, millega Gulf Air meid üllatas, väärib tõesti äramärkimist.

Olles jõudnud SASiga Istanbuli, olime juba kergelt turris, sest lend oli kole igav (ei mingit telekat, ei mingit meelelahutust, vana ja väsinud lennuk – lisaks keeldus kodanik stjuuard ühele Rootsi härrasmehele kolmandat veiniklaasi toomast (NB! – kõik joogid on loomulikult raha eest), sest too olevat liiga palju juba joonud (meie hämmingul polnud muidugimõista piire).

Nii et astumine Gulf Airi pinnale oli tõsine keskkonnavahetus. Lennuk oli mõnusam, ruumigi tundus rohkem. Ja siis see algas – nuumamismaraton Araabia moodi. Vaevalt õhku tõusnud, kohe esimene ring drinke (palun jah vett, mahla, veini, õlut, viskit – mida iganes), seejärel snack ja kohe lõunasöök. Aitäh! Edasi Bahrein-Muscat – lend vaid poolteist tundi, aga ikkagi jõuti pakkuda nii jooki kui sööki. Ja siis – 8 tundi 45 minutit Muscat - Kuala Lumpur ja – joogiring, snack, uus joogiring, õhtusöök, joogiring, hommikusöök. Huhh! Peab tunnistama, et osast vahepaladest olime sunnitud lihtsalt loobuma, sest no kui ei mahu, siis ikka ei mahu. Millest oli muidugi kahju, sest toidud olid tõeliselt head. Selliseid Aasia-hõngulisi hõrgutisi sööks kodus kas või iga päev.

Tagasi lennates oli olukord veelgi "hullem" – kuna lendasime päeval, siis serveeriti meile erinevaid sööke/jooke/vahepalu lennul Kuala Lumpurist Muscati ei rohkem ega vähem kui kaheksal korral!!!! Ei, palun ärge tulge jälle oma käruga, suutsime vaid mõtelda. Kui paljude lennufirmade puhul juhtub sama?

Iseäranis sümpaatse mulje jätsid stjuardessid. Nagu arvatud, neid oli eri rahvustest ja rassidest, kohe päris kirju seltskond. Kuid vastupidi traditsioonilisele "olen sõbralik ja tore"-suhtumisele valitses nende käitumises paras ports iroonilisust ja üleolekut. Just parajalt vähe, et see ei olnud ebaviisakas, kuid siiski piisavalt, et see tähelepanu köitis. Ei mingit lipitsevat "yes maa’m, yes sir", vaid märksa vahetum. "Planket. Do you need planket already?" Ja kulmud kerkisid. Khmm, jaaah, külm hakkas ju. Tänan tähelepanu eest. Veerand tunni pärast meie uuesti "Excuse me, my planket please". Tüütust väljendav ohe, aga teki me saime. Samuti ei püüdnudki nad varjata omavahelisi nipsakaid märkusi reisijate suunas. Tõesti sümpaatne. Lõbus ja vahetu seltskond. Vahelduseks väga armas.

Tagasi tulles valmistas Gulf Air meile ekstra üllatuse. Nad olid iseseisvalt teinud meie lennugraafikut jälgides järelduse, et me oleme öösel tõenäoliselt ripakil (9tunnine lendude vahe!) ja lahendasid asja järgmiselt: broneerisid meile kahe vannitoaga apartemendi, muretsesid transpordi sinna ja tagasi, organiseerisid hommikusöögi (ja seda kõike tasuta!) ja andsid dokumendid tasuta viisa (Bahreini viisa maksab muidu 15 USD) saamiseks. Olles kuulnud imelugusid Araabia nn naha üle kõrvade tõmbamise kunstist, läks meil hea jupp aega, et veenduda, et see kõik on ikka päriselt. Ja et päris-päriselt ei pea me tõesti lisateenuste eest maksma.

Kui nüüd rääkida negatiivsetest külgedest, siis ainuke ebameeldiv seik oli see, et vahemaandumistel ei lastud lennukist välja neid, kes edasi sõitsid. Samas oli võimalik end kohapeal lõbustada sellega, kuidas crew üritas üle lugeda lennukisse jäänud inimesi. Selleks käsutati kõik enda kohtadele (samal ajal tahtsid kõik loomulikult end sirutada ja tegid kõik selleks, et mitte oma kohal püsida) ja umbes kümneliikmeline meeskond üritas järjekindlalt rahvast üle lugeda. Saades tulemuseks üksteisest müstiliselt erinevaid arve. Meie aga tõdesime, et keskmine turist on ikka üks loll loom – kuidas muidu selgitada tõsiasja, et terve rida inimesi väljus vales sihtpunktis ja terve rida jäi lennukisse, kuigi olid oma sihtkohta jõudnud. No tõesti – ega lennuk pole metroo, et võid peatusega eksida! (seda enam et peatused on ju eri maades ja peatuste vahed on mitmetunnised.) Üllataval kombel kordus sama tsirkus igas vahemaandumispunktis.

Ja kui nüüd tõsiselt norida, siis üks negatiivne külg oli veel. Nimelt sattusime me ühel lennul istuma nn teise vaguni esimestele pinkidele. Mis – oh seda rõõmu – tähendas küll esimesena söögi ja joogi kätte saamist, kuid paraku ka seda, et istusime otse hiidekraani vastas, mis silmanägemisele ilmselt teab mis kosutavalt ei mõjunud (ja millegipärast näidati järjekindlalt ainult Mr Beani ja Harry Potterit). Lisaks olime wc läheduses ja pidime tõdema, et kohalikest hiinlastest koosnev turismigrupp (kõigil võidukal ilmel erekollane I’m a tourist-silt rinnas) suutis omada hämmastavat põiepidamatust, tekitades lennuki õhku tõustes järjekorra, millest neid minema kamandada suudeti alles lennuki laskumisel.

Aga kokkuvõtteks – igatahes mina muretsesin endale Gulf Airi kliendikaardi. Sest selle firmaga lendan ma hää meelega ka tulevikus!

Marsruut: Istanbul - Bahrein - Muscat - Kuala Lumpur - Abu Dhabi - Bahrein - Istanbul
Klass: turist
Aeg: märts 2006
Hinne: 5