LASTE- JA LOOMASÕBRALIK: Dusit Thani hotell Phuketi saarel pakub lastele beebielevandi seljas lõbusõitu Mai Loog

"Oh kui soe!" kiljatasin, kui paljajalu elevandi seljale astusin. Ma ei mäletanud, kuidas tundub elevandi nahk. See on soe, kare ja turvaline, nagu astuks päikesekuumale peenramullale. Mind elevandi seljale astuda aidanud tailased purskasid naerma. Džungel oli päikeseline ja auras. Elevant hakkas kiiresti liikuma, mahout meie ees ta kaelal ja pealael istumas ning rütmilisi ergutushõikeid karjumas. Meie taanlanna Tinaga kõikusime kõrgel pingikesel elevandi seljas. Mina sõin õuna, kuigi tahtsin jubedalt kohvi juua, et üles ärgata. Hommik Phuketi saarel asuvas Laguna Dusit Thani hotellis oli närviline: jõudsin vaid asjad kohvrisse loopida ja joosta väikebussile, sest olin sisse maganud! Ma ei jõudnud isegi vett juua ning püüdsin padjatriipe näost välja kloppida, kui bussijuht arendas meeleheitlikku kiirust ja lubamatuid möödasõidumanöövreid, et selt Tai suurimalt saarelt õigel ajal maismaale meid ootavate elevantide juurde jõuda. Kujutlesin end läbi esiklaasi kautšukiistanduse tumedate puuderivide vahele lendavat ning teadsin, et olen seda hirmu sarnases stseenis juba elus läbi elanud ja isegi raamatusse kirjutanud.

Kaks tundi pärast ärkamist ­vaatan ma tavaliselt arvutiekraani, nüüd aga olin India ookeani Andamani mere äärses Phang Nga vihmametsas, unisena elevandi seljas ja teel järsust mäest alla. Teeks oli 45 kraadi all kulgev kollakas käänuline mudarada, kus puujuurte vahel ämbrisuurused vett täis jalajäljed juba ees. Meie loom oli kuidagi närviline ja kiljus. Mulle tundus, et ta huikas kadedalt kohe pärast iga mu õunaampsuraginat. Andsin oma pooliku õuna mahout'ile, kes rahulolevalt ümises ja selle vantsile londi otsa torkas. Nüüd läks loom tõesti reipamaks või olin ma juba otsustanud, et džunglis hommikul ratsutada on tavaline. Ja tegelikult oligi mugav, mingi rahustav mõju neil suurtel loomadel on. Varsti ronis mahout maha, võttis meie kaamerad, suunas elevandi jõkke kõndima ja ise klõpsutas pilte. Meie olime end juba elevandile kaela peale libistanud ja püüdsime seal end mugavalt tunda, veidi oli kõhe, aga tore ka, kihistasime naerda. Ja juba läksime sama kollakasmudast rada pidi mäest üles, polnud hirmus ega midagi. Ning hopsti, taas torni juurde, vantsi seljast maha, mahout'ile 100 bahti tippi, ja elevandile paarisaja bahti eest banaane tipiks. Ma ei jõudnud talle neid nii kiiresti londi otsa anda, kui ta neid hoogsa kaarega suhu toppis! Täitsa hästi sissetöötatud turismiteenus, ei midagi juhuslikku. Kohvi küll seal kuskil ei pakutud. "Äkki Red Bull?" pakkus lätlanna Agnese. Red Bull on Tai kuulsaim toode, kuid mitte minu maitse.

Linnainimeste džunglipäev aga jätkus, minibussid tiirutasid piki Tone Pariwati looduspargi maalilisi mägiteid Phang Nga Phuket Sealandi Campi keskusse. Kellad, prillid, kotid ja kaamerad tuli bussi jätta, tualetis vahetada selga riided, mis sobilikud kärestikusõiduks. Tegin Bangkokis eelnevalt pilt-googeldamist - et mis riietega siis troopikakärestikus aerutatakse? Parima lahendusena pakuti netis kiiresti kuivavast polüestermaterjalist pikavarrukalist särki ja šortse, mille alla siis panna bikiinid.

Tempo Sealandi keskuses oli kiire, sest varjualuses sööklas ootas meid juba üks suurem lääne grupp, palju šortsides kutte ja pakse bikiinides tüdrukuid. Kakskümmend meetrit eemal oligi kärestik, seal pandi kõigile vestid selga ja kiivrid pähe. Järgnev ingliskeelne instruktsioon oli kiire, sisseharjutatud naljade ja hoiatustega, nagu "kui paat läheb ümber, ärge püüdke ise tagasi ronida, võite jääda kivi ja paadi vahele ning uppuda, oodake mõnel kivil või kaldal, kuni teile järele tullakse". Kiirelt demoti ka, kuidas mõla hoida ja kuidas mitte hoida, sest "alati on mõnel huuled, hambad või silm viga saanud vastasistuja või iseenda laokile jäänud mõlapea löögist". Mingi hetk torgati mulle ka üks paber nina alla, kuhu andsin allkirja. Muidugi vastutan ma enese elu eest ise... kes siis veel?

"Noh, kas kardad juba," küsis Ton minu paadimeeskonnast. Kuigi ise Tais turismialal, oli temagi esimest korda kärestikul. "Kas peaksin või?" naersin paati ronides vastu, kui käis kohutav plartsatus. Teise rühma paksim - no ikka väga suur ja lai - tüdruk kukkus üle oma paadiserva vette. Üldiselt on tailased viisakad, aga seekord küll kõik naersid. Edasine oli kiire ja uskumatult meeleolukas, vesi oli valge, mullitav, pulbitsev, kobrutav ja väga kiire vooluga.

Tõmmud kaptenid paadi mõlemas otsas jube pinges nägudega, tagumine meid ergutamas hüüetega nagu "Forward! Forward!" ja isegi " Davai! Davai!". Venelased on Tai turismitööstuses ikka väga popid. Mõne käänaku taga varitsesid meid kaldal või sillal Sealandi fotograafid ning asi tundus kulgevat igati ootuspäraselt kuni esimese koselaadse languseni. Oeh, kuid mida tõsisemalt rabasid kaptenid, seda rahulikumaks muutusin mina, muudkui aerutasin süvenenult ja siis kiljusin vabanenult, mõlapide kindlalt käes. Lahe meelelahutus.

Kohe möödusime kivi otsa kummuli jäänud paadist, meeskond ise kitsal kivil seismas nagu silgud pütis. Meie kaptenid ajasid paadi kahe kivi vahele ankrusse ja üks neist läks appi. Peagi oli kummuli paat taas veel, rahvas peal ja meie kapten toodi ka meile tagasi. Edasised jõekäänud möödusid vaikuses, olime emotsionaalse ülilaengu saanud ning vahutaval veel kihutamine hakkas tunduma igati normaalsena. Ja siis oligi lõpp, paari minutiga randusid kõik paadid, veel paar minutit ja kummipaadid olid, põhjad ülespidi, farmerautode katustele ladestatud ning meie kastiautodes teel mäkke, vihmametsa, et jala kose juurde matkata. Vihmaperioodil augustis ja septembris sajab Tais nii palju, et langevad veevood on tõesti vaatamisväärsused.

"Ei tea, kas siin madusid ka on või mingeid loomi, putukaid?" küsis minult norralane Odd. "Ei tea jah, džungel ju, võiks olla," itsitasin vastu, kui rajaleidja teeharul seisma jäi, et kuhupoole siis nüüd minna. Varsti tulime kõik hanereas tagasi, oligi vale rada! Pinge languseks katkus soravas inglise keeles lobisev kohalik Sealandi rajaleidja sõnajalavarre ja tegi seda keskelt poolitades endale pärja. Suhteliselt kiiresti olid kõigil sellised pärjad peas. Aga vihmamets oli ilus. Uskumatult tihe ja imelikke puid ja lilli ja mahakukkunud puuvilju täis. Kosk polnud küll väga suur, aga vesi seal all paisus oli vähemalt jahutav. "Oh, see viib mu ära," hädaldas Tina, ta oli läinud kividele liiga lähedale ja paisuv vool hakkas teda kärestikku tõmbama. Ulatasin abikäe ja rebisin ta meie sekka tagasi. Tehti grupipilti. Tundus, nagu oleksin klassiekskursioonil Taevaskojas. "Kõht on tühi," hakkasin seepeale kiisuhäälel vinguma.

Keskuses jooksid kõik taas puhtasse suurde vetsu kuivi riideid selga panema. Varjualauses olid lauad juba kaetud. Kodupõlledega tailannadest kokatädid kandsid ette auravaid liudu küpsekalade ja suurte grillkrevettidega. Ei puudunud Tai rahvusroog tom jam kuung ehk krehvtine krevetisupp, omlett ega vokitud köögiviljad seentega. Ning muidugi Tai riis - sõmer, valge, aromaatne, mahe ja kerge. Ma sööks seda riisi iga päev, kui saaks, õhkas õbluke venelanna Alina. Enamik vohmis vaikides. Džungel teeb näljaseks! Lõunasöögi järel oli kõigil võimalus osta punasest kobrulisest saa-paberist raamidega kaunistatud kärestikusõidupilte, 200 bahti tükk. Ostsin kaks, kaptenid olid tippi väärt. Iseasi, kas see raha nendeni jõudis, kõik tundus Sealandis kulgevat ISO-formaadis.

Päeva lõpuks jõudsime Khao Laki randa. Selles rannas nagu ka Phi Phi saarel oli enim hukkunuid ja purustusi Taid 2004. aasta detsembrikuus tabanud tsunami käes. Arvatakse, et laine oli Khao Laki 25kilomeetrisel laial madalal rannal 13,8 meetri kõrgune. Paar delfiini viskas laine 1,5 km kaugusele metsa vahele. Meie käisime vaatamas rauast politseipatrullilaeva, mille laine oli visanud 2 km kaugusele, rannajoonest kilomeetri edasi metsa veerele. See seisab seal praegu kui mälestusmärk vee purustavale jõule.

Tsunami vastu on nüüd välja töötatud mitmed hoiatus- ja evakueerimissüsteemid, Khao Laki rannahotellid on taastatud ja isegi täis uhiuusi juurdeehitisi. Aga masu mõni aasta pärast tsunamit ei ole hea uudis Tai turismitööstusele. Kuigi skandinaavlased, kes vanasti peamiselt Khao Laki kuurortide kliendid olid, on taas suurte kogukondadena Phuketil ja Krabil puhkamas, pole muu läänemaailma turiste enam nii palju kui veel aasta tagasi. "Mitte kunagi Dusit Thani ajaloos pole meie toahinnad olnud nii madalad," sosistas hotelli müügijuht meile päranisilmi eelmisel päeval. Sama kinnitas ka Khao Lakil oleva Takolaburi spaa­hotelli direktor. Hinnad on maas, konkurents on tihe, sest hotelle Tai Andamani mere poolsel rannal on nii palju, sealseid troopikamõnusid saab nautida aina odavamalt! Ning Similani saared, sukeldujate Meka, on siit vaid pooleteisetunnise paadisõidu kaugusel.

Kuid Phang Nga pole ainult troopika. Ajaloolises kirjanduses on Phang Ngas asuv linnake Takua Pa hästi dokumenteeritud 1. aastatuhandest saadik. Phang Ngas asuvatest koobastest on leitud eelajaloolisi potikilde ning koopaseintelt joonistusi. Maaliliste veest välja sirutuvate kaljusaarte vahel James Bondi (filmis "Man with the golden gun") saarelt tagasi sõites nägime üht koopajoonist meres kõrguval kaljuseinal. "Niikuinii purjus turistide sirgeldatud," naersid Alina ja Agnese. Mina sõrmitsesin oma uut roosat pärlikeed ja mõtlesin, et unistused täituvad. Osta Phuketi roosasid pärleid James Bondi saarel... see on rohkem, kui ma kunagi oskasin kujutleda!