Sõidame ringi Chobe rahvuspargis Botswanas. Taas oleme sunnitud peatuma, sest elevandikari on otsustanud einet võtta otse tee ääres. Elevantide pildistamisest on siin saanud igapäevane ja sagedasti korduv, kuid alati erutav rutiin. Üritan ka neist hiiglastest pilti saada, aga elevandid tulevad veelgi lähemale. Teleobjektiiv on võimeline raamima vaid elevandi väiksemaid kehaosi ega haara enam suurt pilti. Pildiotsijast pilgub vastu pikkade ripsmetega väike pruun silm.

Kunagi kirjutasin raamatu “Loodus on lähedal”. Botswanas on loodus, täpsemalt loomad, kes äratavad igaühes aukartust, sageli harjumatult lähedal. Aafrika rahvusparkides ei karda suured imetajad enamasti autot. Õnneks ei karda ka meie maastur elevante (ta on paksust plekist ja kaalub täislastis oma tubli kolm ja pool tonni – sellist elukat ei astu isegi kuuetonnine elevandipull niisama lihtsalt laiaks), kuid vahel on ka temal raske oma tunnetest jagu saada. Vajutus gaasilapatsile paneb auto urahtama, karja juht võtab seda kui väljakutset ja lehvitab ähvardavalt kõrvu. See on hea märk – karta tuleb pigem sellist elevanti, kes kõrvad peadligi tõmbab. Meil tuleb oodata, kuni elevandid on veel paar puud maha murdnud ja oksad oma saepuruvabrikusse sisestanud.

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: