Valitsuse heitlik abikäsi

Indoneesia valitsuse töö vulkaanipurskega toimetulemiseks on olnud vastuoluline. Kohalike vulkanoloogide täpsed hinnangud pursete kohta, valitsuse efektiivne teavitustöö ohupiirkonnas elavatele inimestele ning ligi poole miljoni elaniku evakueerimine ülerahvastatud mäejalamilt on olnud eeskujuks nii mõnelegi Euroopa vulkaaniuurimiskeskusele.

Kuid alates hetkest, mil vulkaan jälle vaikselt unne suikuma hakkas, pöördus valitsuse tähelepanu uutele muredele ning abijagamine muutus selektiivsemaks. Sellega aga ei lõppenud Merapi trikid, sest nüüd pritsib kraatrist ohjeldamatus koguses mudalaviine, mis kuumade tuhapilvedega võrdväärset hävitustööd võivad korda saata. Seni efektiivselt töötanud abiväed nendest enam aga ei hooli. Nüüd saab iga küla täpselt nii palju tähelepanu, kui selle karismaatiline liider või rahakott endale tõmmata suudavad, kuid enamasti jäetakse inimesed omapäi külasid mulla alt välja kaevama.

Kui ühes külas on teed juba tolmust puhtaks pühitud ning muidu halli vaatepilti elurõõmustab värskelt kuivama pandud pesu, siis teises külas vastu lonkiv vanamees haarab võõramaalasel käest ning vaatab anuvate silmadega otsa: “Räägi meie küla olukorrast oma ülikoolile või riigijuhtidele, äkki keegi su kodumaalt soovib aidata?” Kui valitsuse abile ei saa enam loota, siis ei panegi imestama, kui külaelanikud oma õnnetuse letile panevad ning elutu küla turismiobjektiks muutes uueks eluks raha koguvad.

Tuhane muuseum

Märkimisväärne on kiirus, millega uus kummaline turismiatraktsioon on üles ehitatud. Juba paar päeva pärast ohutsooni avamist on igal teelahkmel kümmekond inimest, kes on ehitanud bambuspuust tõkke ega lase huvilisi enne edasi, kui rangelt vabatahtlik annetus või kohustuslik summa korjanduskasti on pistetud. Mõni populaarsem küla on printinud värvilised piletid ning küsib nüüd naabriga võrreldes kümnekordset hinda. Siin-seal võib kohata lapsi, kes iga paarisaja meetri tagant müntidel kõliseda paluvad. Kuid peamistest tõketest lõpuks mööda saades tabab selline vaatepilt, mis iga rahaküsimise unustama sunnib.

Justkui noaga oleks tõmmatud piir elust kihiseva maailma ja kuumaastiku vahele – kui üks majatäis elanikke paistab olevat täie tervise juures ning vaikselt oma vaipasid klopib, siis naabri majast on alles jäänud vaid skelett. Jalutades mööda tubasid, kus kedagi enam sees pole, võib tuha alla tardununa näha perekonna toidulauda või ajas seiskunud sulanud kella. Esemed, mis ei ole otseselt laava kõrvetava vooluse alla jäänud, ootavad oma taaselustamist karges vaikuses.

Vulkaanipurske ohvrid juhatavad külalisi oma endises külas ringi nagu elutus muuseumis, rääkides võrdlemisi külma rahuga õnnetusest, mis neile osaks sai. “Siin oli minu maja, nüüd on see tuha ja muda all. Siin külas suri 18 elanikku, üks mu vendadest nende seas. Kes oleks võinud arvata, et vulkaanipurse siiani välja jõuab ja et kuum tuhk võib kedagi tappa?”

Elava katastroofi küla

Mõnes külas katastroof veel kestab – ehkki ka need asulad on saanud kannatada vulkaanipurskest, on siin fookuses mudavoolud, mis suure tossupilve saatel graatsiliselt mööda mäge alla valguvad. Pealtnäha ei ole mudalaviin teab mis ohtlik – vaikselt kraatri poolt laskudes katab see kuivanud jõesängi ning vaid suuremate vihmade korral valgub laiutades üle talle määratud nõo. Kuid mudalaviini hävitustöö võib olla sama tõhus kui laava oma. Kandes endaga kaasa tohutuid kiviplokke ning koosnedes paksust liivapurust ja tuhast, mis kraatrisse veel viimasest purskest alles on jäänud, võib laviin puruks peksta majad ja teed, vahel terved küladki.

Päev varem oli muda jõudnud külasse, mida nüüd uudistama tulin. Üks meesterahvas palub mul tema majja siseneda; palub vabandust, et tal midagi pakkuda pole. Astun sisse läbi akna, mis ulatub nüüd mulle puusani, ja sean end mudahunniku otsa istuma. Selle maja väljakaevamiseks kulub perel vähemalt kolm kuud ning abilootust väljastpoolt seni pole. Ning ehkki vulkaanipurske tagajärjel said surma perekonna loomad ning kannatada eluase ja ka pärast eluolu taastamist ei paista olukord kergemaks minevat, ei soovi perekond oma kodupaigast ära kolida senikaua, kui enam ühtki muud võimalust pole alles jäänud.

Merapi kohal on tumenenud pilved, mis signaliseerivad: veel tunnike ning võib oodata uut mudalaviini.Nii kurjad pilved kui hästitöötavad SMSide ja Facebooki teavitussüsteemid, mis uut laviini lubavad, on külasse kohale meelitanud suure hulga võõraid nägusid, kes salvestusvahenditega mööda lahinguvälja ootusärevalt ringi sammuvad. Juba varsti võib vaatemäng alata. Muda vajub külastajate varvaste eest mööda ning kilgates hüppavad Indoneesia turistid, salvestusvahendid käes, veerevate kivide eest. Meedias nähtud foto mudasse kukkunud mehest, kes kilomeetreid allavoolu liikus ning kelle keha vastu kive ribadeks rebiti, paistab vaid suurendavat soovi saada oma mälukaardile adrenaliini õhkav kaader.

Adrenaliinirohked tööpostid

Külaelanike algatusel on mööda Merapi nõlvasid paigaldatud bambusest postid, kus alati keegi oma walky-talky’ga informatsiooni edasi annab, niimoodi saates teavet mäetipust madalamatele nõlvadele ning hoiatades saabuva ohu eest. Vaid paarsada meetrit lähenevast mudast eemal müttab aga traktoreid ja ekskavaatoreid. Nimelt on Merapilt voolanud muda väga kvaliteetne, mistõttu nii mõnedki farmerid jätavad oma endise töö sinnapaika, rendivad sõpradega veoauto ning asuvad jõesängis muda koguma. Valitsuse poolt hätta jäetud külad kasutavad ka seda võimalust rahakorjamiseks ning küsivad makse iga veauto pealt.

Kohalike vilistamine kriibib juba valusalt kõrvu, kuid eluga õnnemängu mängivad traktoristid on endiselt tööhoos. Tundub, et võidab see, kellel adrenaliin lubab kauem ohuväljal seigelda. Viimasel hetkel tõmbab ekskavaator kopa maa seest välja, selle poisikeseeas juht naeratab võidukalt ning põgeneb lõpuks tossava muda eest täiskäigul.

Müüa loodusõnnetusejärgne maa, oma elu ja kodu turismiatraktsiooniks; võtta vastu külalisi keset õnnetust ning jagada oma muret; müüa kuum muda betoonitööstusele on ühelt poolt viis oma katkestusega elus vaimselt hakkama saada, teisalt aga ainuke võimalus sellest majanduslikult üle olla. Indoneeslane ei paista sellises olukorras kunagi alla andvat. Siit ka kohalik ütlus: “Igas õnnetuses peitub lootus”, mis paistab indoneeslasi aitavat elada riigis, kus vulkaanipursked, üleujutused, maavärinad ja tsunamid on väiksemal või suuremal skaalal igakuised nähtused.