Kolm Eesti meest - Lauri Mattus, Rene Spitz ja Peter Katt - kolisid läinud suvel Kambodžasse just viimati nimetatud eesmärgil. Vähem kui kahe miljoni krooni, vihikulehele joonistatud projekti ning kohalike töömeeste kaasabil pandi kõigest mõne kuuga püsti hotell, mille nimevariantidena läksid kaalumisele Blue Sky, Paradise Beach, Kodu keset linna ja Estonian Embassy (nagu elus sageli juhtub, võitis lõpuks kõige originaalsem ettepanek ning nüüd kannab hotell intrigeerivat nime Beach Road). Kambodža ehitusmeestel on omad kinnisideed - näiteks seinte ehitamist alustatakse uste paikapanemisest - kuid nende päevapalk ei ole samas ülemäära kõrge, alates kahest dollarist. Ka muu ärikliima on ettevõtlust soosiv ning maksustamine toimub riigis nii, et kord aastas saabub kohale ametnik, kes hindab visuaalselt äri edukust ning nimetab summa, mis tema meelest talle tasuda tuleks. Kokkuvõttes on eestlased rahul, sest "siin ei ole talve ja ei ole reegleid, neid haigeid reegleid." Või kui öelda veelgi lühemalt: "Kui sularaha on, elab siin ära väga hästi."

Shianoukville'is võib näha madusid (hotelli lähistel on eestlased näinud kahte ja ühe väiksema ka ära söönud - maitses väidetavasti nagu kanaliha). Võib põristada mopeediga vana templini, mille puud puistavad alla suuri lihavaid õisi, või külastada turgu, mis on hea treening hügieenifriikide jaoks. Sest see turg on varikatuste aluses hämaruses looklev ja lõhnav labürint, kus odavad rõivad vahelduvad korvitäite määrdunud keedumunadega (sees kohalik delikatess ehk pardilooted) ja kuhilad imeodavaid draakonipuuvilju on kõrvuti halvasti kitkutud kanade, alles mereveest läikivate molluskite ning väikeste haidega (lebavad risti üle leti, hallid ja karedad nagu koera keel).

Aga vaadata tuleb turul ennekõike jalge ette, sest kui astuda valesti, maandub jalg pruuni, kobrutavasse ojja, mis otsib lettide vahel teed kuskil-ehk-olemasoleva kanalisatsiooniava poole.

Shianoukville'is võib ka jumalikult süüa, eriti kui põristada mopeedil kohalikku restorani, kus lauad paiknevad suurte päevavarjude all, ning tellida hiiglaslike kannude kaupa õlut, pähklite ja juurviljade seltsis grillitud kala, krevette, kalasuppi ning lõpuks kampoti pipra kobaratega küpsetatud oivalist pehmekoorelist krabi, mille kest - habras kui filotaigen - peidab endas mahlast nõretavat valget liha. Riisi toob ettekandja lauale hiigelkausitäite kaupa. Kaks tundi hiljem, siis, kui on juba päris pime, tuleb ka arve - neljale inimesele kokku täpselt 13 dollarit.
Kui puna sed khmerid tahtsid teha riiki, kus raha poleks üldse vaja, siis isegi aastaid pärast nende terrori lõppu pole Kambodža sellest ideaalist eriti eemalduda jõudnud.

Rääkides asjadest, mis mulle Shianouk­ville'is väga ei meeldinud, meenuvad peamiselt vastuvaidlemist mittekannatavad mehed, kes püüdsid intervjuust väsinud ajakirjanikku hotelli ees tuk-tukile lükata, karjudes kolmest kõrist vihaselt: "Vietnamese ladies - now go!"

Kambodža seksitööstus võib vahel avalduda väga agressiivses võtmes ja kohtumisest Vietnami leedidega päästsid mind vaid väledad jalad. Ma eelistaks mälestusi Kambodžast kui lihtsast ja süütust riigist, sest kus mujal võiks te sattuda väiksesse lokaali aukliku külavahetee ääres, mille omanikuks olev matroon kuldhammaste särades kõigi oma klientide lauad õhtu jooksul läbi käib, et endale nende õllepudelist järjekordne klaasike valada ja niimoodi kundede joomistempot tõsta (seltskondliku suhtluse abivahendiks lai naeratus, rinnale pandud käsi ja enesetutvustus "Mamma!"). Ei kuskil, arvan ma.
Ma saan tegelikult aru, mida üks Eesti hotellipidajaist mõtles, kui pillas: "Ega me väga ei taha, et see riik väga kiiresti areneks."

* - Avatud südamega Maardu vahetab kogemusi ja delegatsioone Kambodža kõrval ka Jaapanis, USAs, Hiinas ja veel kaheksas riigis olevate linnadega.