01.02.2008, 00:00
Elust Maardu sõpruslinnas*
Hoolimata sellest, et maantee Phnom Penhist Shianoukville’i on
jumalikult sile (miks ei võiks selle tee autorid oma teenuseid Eestis
pakkuda?), on bussi kohalejõudmine väga rõõmustav
sündmus. Tihe ja tolmune džungel on bussiaknast huvitav vaadata esimese
kahe tunni jooksul, kuid järgmisel kahel tunnil võtab
võimust rutiin ning jutt lõppeb otsa isegi Ameerika turistidel,
kes täidavad enamiku salongist. Ma ei tea, mis sunnib seljakottide ja
põlvpükstega ameeriklasi kümnete kaupa Shianoukville’i
kihutama, kuid võib-olla on nad kuulnud, et siin asub üks Aasia
kümnest kõige ilusamast rannast. Võib-olla on nad tulnud
appi Shianoukville’i naistele, kes “on nii väiksed, et
hakkavad kahest kokteilist tuigerdama” (allikaks anonüümseks
jääda soovivad hotellipidajad Kambodža lõunaosast), kuid
välistada ei saa ka soovi teha arenevasse rannapiirkonda
investeeringuid.
Kolm Eesti meest – Lauri Mattus, Rene Spitz
ja Peter Katt – kolisid läinud suvel Kambodžasse just viimati
nimetatud eesmärgil. Vähem kui kahe miljoni krooni, vihikulehele
joonistatud projekti ning kohalike töömeeste kaasabil pandi
kõigest mõne kuuga püsti hotell, mille nimevariantidena
läksid kaalumisele Blue Sky, Paradise Beach, Kodu keset linna ja Estonian
Embassy (nagu elus sageli juhtub, võitis lõpuks kõige
originaalsem ettepanek ning nüüd kannab hotell intrigeerivat nime
Beach Road). Kambodža ehitusmeestel on omad kinnisideed – näiteks
seinte ehitamist alustatakse uste paikapanemisest – kuid nende
päevapalk ei ole samas ülemäära kõrge, alates kahest
dollarist. Ka muu ärikliima on ettevõtlust soosiv ning maksustamine
toimub riigis nii, et kord aastas saabub kohale ametnik, kes hindab visuaalselt
äri edukust ning nimetab summa, mis tema meelest talle tasuda tuleks.
Kokkuvõttes on eestlased rahul, sest “siin ei ole talve ja ei ole
reegleid, neid haigeid reegleid.” Või kui öelda veelgi
lühemalt: “Kui sularaha on, elab siin ära väga
hästi.”
Shianoukville’is võib näha
madusid (hotelli lähistel on eestlased näinud kahte ja ühe
väiksema ka ära söönud – maitses väidetavasti
nagu kanaliha). Võib põristada mopeediga vana templini, mille
puud puistavad alla suuri lihavaid õisi, või külastada
turgu, mis on hea treening hügieenifriikide jaoks. Sest see turg on
varikatuste aluses hämaruses looklev ja lõhnav labürint, kus
odavad rõivad vahelduvad korvitäite määrdunud
keedumunadega (sees kohalik delikatess ehk pardilooted) ja kuhilad imeodavaid
draakonipuuvilju on kõrvuti halvasti kitkutud kanade, alles mereveest
läikivate molluskite ning väikeste haidega (lebavad risti üle
leti, hallid ja karedad nagu koera keel).
Aga vaadata tuleb turul
ennekõike jalge ette, sest kui astuda valesti, maandub jalg pruuni,
kobrutavasse ojja, mis otsib lettide vahel teed kuskil-ehk-olemasoleva
kanalisatsiooniava poole.
Shianoukville’is võib ka
jumalikult süüa, eriti kui põristada mopeedil kohalikku
restorani, kus lauad paiknevad suurte päevavarjude all, ning tellida
hiiglaslike kannude kaupa õlut, pähklite ja juurviljade seltsis
grillitud kala, krevette, kalasuppi ning lõpuks kampoti pipra kobaratega
küpsetatud oivalist pehmekoorelist krabi, mille kest – habras kui
filotaigen – peidab endas mahlast nõretavat valget liha. Riisi
toob ettekandja lauale hiigelkausitäite kaupa. Kaks tundi hiljem, siis,
kui on juba päris pime, tuleb ka arve – neljale inimesele kokku
täpselt 13 dollarit.
Kui puna
sed khmerid tahtsid teha riiki, kus raha poleks üldse vaja, siis isegi
aastaid pärast nende terrori lõppu pole Kambodža sellest ideaalist
eriti eemalduda jõudnud.
Rääkides asjadest, mis
mulle Shianoukville’is väga ei meeldinud, meenuvad peamiselt
vastuvaidlemist mittekannatavad mehed, kes püüdsid intervjuust
väsinud ajakirjanikku hotelli ees tuk-tukile lükata, karjudes kolmest
kõrist vihaselt: “Vietnamese ladies – now go!”
Kambodža seksitööstus võib vahel avalduda väga
agressiivses võtmes ja kohtumisest Vietnami leedidega päästsid
mind vaid väledad jalad. Ma eelistaks mälestusi Kambodžast kui
lihtsast ja süütust riigist, sest kus mujal võiks te sattuda
väiksesse lokaali aukliku külavahetee ääres, mille
omanikuks olev matroon kuldhammaste särades kõigi oma klientide
lauad õhtu jooksul läbi käib, et endale nende
õllepudelist järjekordne klaasike valada ja niimoodi kundede
joomistempot tõsta (seltskondliku suhtluse abivahendiks lai naeratus,
rinnale pandud käsi ja enesetutvustus “Mamma!”). Ei kuskil,
arvan ma.
Ma saan tegelikult aru, mida üks Eesti hotellipidajaist
mõtles, kui pillas: “Ega me väga ei taha, et see riik
väga kiiresti areneks.”
* - Avatud südamega Maardu
vahetab kogemusi ja delegatsioone Kambodža kõrval ka Jaapanis, USAs,
Hiinas ja veel kaheksas riigis olevate linnadega.