Ester Laansalu (erakogu)

Kohale on jõudnud iga-aastane mõnenädalane leitsakuperiood, kus tsikaadide tsirinast tiine õhk ripub oma raskuse all virvendades kuivusest praguneva maa kohal.

Eelmisel nädal tõusis Mandri-Kreekas päevane temperatuur kohati üle 41 °C ja seetõttu suleti mõneks tunniks Ateena pärl Akropol. Ei, mitte sihikindlalt kuumust trotsides mäkke rühkivate külastajate, vaid valvurite pärast, kes kuumale vastu ei pidanud.

Sellele reageeris kreeklastele mitteomase kiirusega kultuuriminister Tzavaras, kes deklareeris, et ilmastikutingimuste tõttu sellist asja küll enam iial juhtuda ei tohi. Akropol on alati avatud ja nii peab ka jääma. Valvuriruumidesse lubati kiiresti paigaldada kliimaseadmed ja Akropoli alla valvesse saata kiirabibrigaad, kes turgutab vajadusel kõiki abivajajaid, nii töötajaid kui turiste.

Vaateid Akropolile on aastakümneid nautinud ka kitsukesele rohelusse mattuvale Apostolou Pavlou tänavale peitunud Thissioni vabaõhu kinoteater – just nii seda kohta kutsutakse, austusest Kreekast alguse saanud teatritraditsiooni vastu. Nüüd on CNN International teinud ettepaneku Thissioni kinoteater maailma parimate vabaõhukinode nimekirja paigutada, ikka hunnitu asukoha ja mitmekesise väärt filmivaliku pärast.

Aga Kreeka on ootel. Üle mäenõlvade sirgelt ritta sätitud oliivi- ja apelsinipuud ootavad kargemat ilma ja kasvõi üht vihmasabinat.

Vannisoe ja säravsinine laisalt loksuv meri ootab suplejaid, rannad päevitajaid, tavernad toidunautijaid ja muuseumid uudistajaid. Kreeka ootab ja kreeklane ootab. Ootus on sõna, on tunne, on olek, mis sätib end kõikjale ega lase end hetkekski täna unustada. Edasimineku, lahenduste, väljapääsu ootus.

Käes on puhkuste aeg. Pooltühjad rannad ja tavernad ootavad külalisi.

Perenaine-peremees naeratavad veel sõbralikumalt, toiduportsjon taldrikul on veel suuremaks kasvanud, hind kokku kuivanud.

Aga kreeklane kahtleb – vist esimest korda sel sajandil. Viimase küsitluse andmetel ei plaani kümnest kreeklasest seitse sellel aastal üldse puhkust pidada, vaid jääb lihtsalt koju. Kahenädalase puhkuse peale mõtleb vaid 15% ja nädalasele puhkusele vaid veerand kõikidest küsitletuist. Veerand plaanib ka end siiski mõneks ajaks sugulastele külaliseks sokutada, mis küll ei erine suuresti aastate keskmisest, sest peretraditsioonid-kohustused nõuavad oma.

Sama ootavalt suhtuvad oma Kreeka puhkusesse päikesejanused põhjaeurooplased. Esimene suvekuu on näidanud puhkajate arvu vähenemist 5-8%, mis omakorda on kahandanud turismist, ühest Kreeka jaoks olulisemast majandusharust saadavat tulu juba 15% võrra.

Vaid üksainus puhkusesaar Korfu (Kerkyra) on suutnud oma tavapärast külastajate arvu kergitada. Seda tänu itaallastele, kellest Durrelli kuulsaks kirjutatud saar jääb vaid kiviviske kaugusele ja kes on ära tabanud Kreekas valitseva soodsama hinnakliima, puhtama merevee ning privaatsemad rannavõlud.

Suvised puhkusemagnetid Kreeta, Rhodos, Santorini ja isegi vabameelsusest pakatav Mykonos, vaatamata John Travolta seal veedetud bravuurikale puhkusenädalale, vaevlevad külastajate ootuses.

Nüüd, viimasel minutil on abistava idee välja käinud Saksamaa Vabade Demokraatide esindaja Erwin Lotter, kes pakkus, et Saksamaa valitsus võiks aidata rahahädas vaevlevaid lõunaeurooplasi, väljastades Saksamaa päikesenäljas ja stressis vaevlevatele kodanikele osaliselt kinnimakstud vautšereid. Kuidas aga ideele jõud anda, kui Saksamaa parlament ise on veel suvepuhkusel?

Kinnitust, et kreeklastel on stressivaba loomus ja tervislik köök, on teadlased taas üles poole kruttinud, uurides Kreeka saare Ikaria fenomeni. Nimelt paelub Ikaria endiselt oma kodanike pikaealisusega. Kreeka statistikaameti andmete kohaselt elab ainult 0,1% Euroopa kodanikest üle 90 aasta vanaks. Ikaria saarel on pikaealiste inimeste protsent kümme korda kõrgem.

Seda fenomeni on uuritud juba kümneid aastaid: kas põhjuseks on tarbitud toit või ilm või hoopis mõni kolmas element? Järeldustes pole rohkem põrutavat avastatud kui ikka seesama niinimetatud Vahemere dieet, mis koosneb suurest kogusest kalast ja mereandidest, mitmekesisest juur-, kaun- ja puuviljavalikust, vähesest suhkrust ning teatud kogusest teraviljatoodetest. Milles siis ikkagi seisneb saladus, mis eri maade teadlastele siiani rahu ei anna? Kas peitub see ehk koguste vahekorras, mida pole suudetud siiani kirja panna?

Viimastel kuudel on Kreeka meedias avaldatud eri maade teadlaste uuringuid siin tarbitavate toiduainete kasulikkuse üle. Rohkelt söödavas spinatis sisalduv raud aitavat jämesoolevähki ennetada.

Roheline tuli on antud ka kohvi joomisele, mida kreeklased teevad keskmise eurooplasega võrreldes ülimalt palju. Kohv aitavat nahavähi, suhkruhaiguse, Parkinsoni ja Alzheimeri tõve vastu. Paar klaasi punast veini aga parandab oluliselt soolte mikrofloorat ning aitab vähendada arteriaalset vererõhku ning kokkuvõttes stressi.

Külmpressitud oliiviõli kasulikkuse kohta on tehtud palju uuringuid. Viimane neist, kuhu oli kaasatud 14 aasta jooksul üle 40 000 inimese, tõestas kõnekalt, et neil, kes tarbisid õli päevas vähemalt kaks supilusikatäit või rohkem, vähenes tromboosioht ja südamehaigustesse haigestumise risk koguni 44%. Lisaks aitab hea õli korrapärane tarbimine kehavälisel viljastamisel üle kolme korra tõenäolisemalt rasestuda.

Ester Laansalu on tõlk, giid ning raamatute “Minu Kreeka” ja “Eesti-kreeka vestmik” autor.