Läinud suvel, täpsemalt 28. juunil, keelas Euroopa Liit Garuda Indonesial ja teistel Indoneesia lennukompaniidel Euroopasse lendamise. “Euroopa kodanikud peaksid neid vältima, sest nad on tõesti ebaturvalised,” hoiatas konföderatsiooni heasoovlik ametiisik, kelle nime uudistes ära ei toodud. Muidugi tumestavadki Indoneesia lähiajalugu paljud lennukatastroofid, kuid kui 11. novembril Air Asia Kuala Lumpur – Banda Acehi lennust maha jäin, ei olnud mul muud valikut kui sõita Indoneesia mässulisse loodenurka uute piletite abil. Esimest lendu ­Kuala-Lumpur – Medan opereeris Malaysian Airlines, teist segmenti Medan – Banda Aceh aga Garuda (GA).

Alates 1970. aastast üheksasse lennuõnnetusse sattunud Garuda pilet tuli soetada müügiputkast, mis asus lennujaamaterminalist umbes poolsada meetrit eemal. Kõik reisiplaanidega kohalikud tunglesid lämbes ja niiskes pärastlõunapalavuses küll hoopis sama liini lendava odavlennukompanii Lionair luugi ees, kuid ehkki Lionairi viimane allakukkumine jäi aastasse 2004 ja Garudal tänavu märtsi, tundus müütilise inimlinnu kujutistest ehitud rahvuslik lennuliin siiski usaldusväärsem valik.

Minu broneeringu vormistas krediitkaardilt 443 000 IDRi (499 krooni) mahavõtmise järel e-piletiks putkas istuv väga suureks värvitud suu ja kummaliselt mehelike näojoontega indoneeslanna.

E-ticket on Eesti vaatenurgast muidugi muljet avaldav modernsus (Estonian Air jõuab elektrooniliste piletiteni alles lähitulevikus), kuid fakti, et Indoneesias kuulub lennujaamamaks maksmisele eraldi, daam meelde ei tuletanud. Nii tuligi siis, kui uks ootesaali küljes avati ja teised reisijad hakkasid üle kuuma betooni Boeing 737-400 poole jalutama, läbi turvakontrolli tagasi check-in’i saali joosta. Ruupiaid mul veel ei olnud, kuid õnneks soostus lennujaamatöötaja võtma 25kroonise maksu vastu Malaisia ringitites. Üldiselt ongi indoneeslased äärmiselt vastutulelik rahvas.

Pardaleminek toimus lennuki mõlemast otsast, kiirelt ja professionaalselt. Erilist sõbralikkust islamiriigi kohta üllatavalt lühikestes mustades seelikutes stjuardessidest ei kiiranud, kuid ohutusrituaalid viidi läbi asjalikult ja kuivalt, et jagada kohe pärast õhkutõusmist laiali sini-roheliste ornamentidega kaunistatud einekarbid. Nende sisu – herne-porgandi- ja keedukreemitäidisega pirukaid ning veetopsi – ei puutunud tunnise lennu jooksul küll pea keegi, mida pidasin Indoneesia reisipubliku eriti arenenud maitse tunnuseks. See illusioon purunes pärast (imepehmet) maandumist, kui enamik lennukist lahkuvaid reisijaid avamata einekarbi endaga kaasa haaras – ilmselt siis hinnaliseks kingituseks või suveniiriks.

Üldmulje Garudast jäi igati rahuldav ning ilmselt on üksnes aja küsimus, mil mõne aja eest kümme Boeing 787 tellinud Indoneesia lennuliin Euroopasse naaseb. Garuda Wall­paperi mõõdus ning erakordselt läikivale klantspaberile trükitud pardaajakiri näitab Londonit, Frankfurti ja Pariisi igatahes praegugi kompanii Euroopa sihtkohtadena.