Vähemalt tundub see nii Põhjamaade karmi-käe-poliitika valguses, mis välistab igasuguse isikuvabaduse juba rohujuure tasandil.

Hea toit, odav vein, soe ilm, liberaal-ne olmepoliitika ja boheemlaslik maailmakäsitlus, mille käibefraaside hulka kuuluvad "mañana" ja "no trabajo", meelitavad kokku epikuurlasi, logardeid, kunsthuvilisi ja muidu lahedaid inimesi üle kogu Euroopa. Barcelonas annab hoolimata turistidevoost siiani tooni tugev Katalaani identiteet, mis vastandab end enamasti Hispaaniale, ning on nõus seda igaühele ka häälekalt väljendama.

Lisaks sellele on Barcelona (ja Hispaania laiemalt) ootamatult muutunud Euroopa muusikaturismi üheks epitsentriks. Kui üks suvistest üritustest, Summercase, oli sel aastal sunnitud asjad ajutiselt kokku pakkima ja Valencia lähistel toimuvast Benicassimi festivalist räägivad kohalikud tänapäeval kibemagusa nostalgiaga, heites festivalile ette liigset Inglise kontingenti ja sellest sõltuvalt ka liigset muusikalistele kompromissidele minemist, siis Barcelona kaks suuremat suvist muusikaüritust on endiselt elujõulised ning omas vallas maailmas absoluutses esirinnas. Rohkem elektroonilisele muusikale keskendunud Sonar ühendab Barca linnaruumis sünteetilised helid ja kaasaegse vabameelse Katalaani kunsti (on ju sellel pikad ja tänaseni elujõulised juured nii Dali, Miró kui Gaudi näol), kaasates festivali toimumispaikade hulka ja moodsa kunsti muuseumi CCCB ruumid ja hoovi. Kitarrimuusika müralikuma ja alternatiivsema poole propageerimisele keskendunud Primavera on aga kommertsiaalsuse miiniväljal oskuslikult laveerides mänginud end sellise line-up'iga ürituseks, mille maitsekuse eest peaks lausa diplomi andma.

Kolme päeva jooksul astusid siin suurematest nimedest üles sellised tegijad nagu My Bloody Valentine, Sonic Youth, Neil Young, Jarvis Cocker, Saint Etienne, Spiritualized, Simian Mobile Disco ja tosinad teised, kelle kuulajaskond on ehk veidi väiksem, kuid sama lojaalne, ja mis peamine, teadlik.

Järgnevalt mõned muusikalised kõrghetked sellelt pikalt nädalavahetuselt, mida võiks julgelt pidada üheks paremaks omasuguste seas maailmas. Sündmus toimub ka järgmisel aastal mai lõpus ja edasiste plaanidega saab tutvuda aadressil www.primaverasound.com.

My Bloody Valentine

Bänd, kelle akadeemiliseks eesmärgiks on pea kogu karjääri vältel olnud püüd ühendada müra ja esteetika, astus Primaveral üles koguni kahel päeval järjest ning kirjutas oma jõulised udumaastikud kuulmekiledele ilmselt igaveseks. Legende, mis My Bloody Valentine'i saadavad, on lõputult. Näiteks see, et nad on nõus esinema vaid siis, kui nende puhul ei rakendata festivalidel tavalist detsibellipiirangut. Või see, et enamus lugusid on eri häälestuses, mistõttu iga loo järel peab kitarri vahetama. Tõde on kusagil sageduste vahel; samas põhjust nendes legendides kahelda polnud. Nii jõuline ja kõikepurustav oli see tulek, millele pärast 1991. aastal ilmunud plaati "Loveless" pole asjaosalised soorituspinge tõttu tänaseni suutnud järge teha.

Tõepoolest, kuidas arendada edasi miskit, mis on juba iseenesest täiuslik?

Kui esimene rabelemine oli vabaõhukontserdil maanduse saanud, järgnes nende auditooriumikontsert 500 inimesele, kus auditoorium sai, jalg ühe põlve istudes, ühe ajaloo vabisevama ja uskumatuma muusikaelamuse osaliseks. Mõnd asjaosalist kattis saalist väljudes ühtlane valge krohvipuru, mille muusika oli saalilaest alla väristanud. Üksteise järel õide puhkevate helilillede kulminatsiooniks oli 26-minutine kitarrimüra viimase loo, "You Made Me Realise'i" keskel, mis tõestas, et kakofoonias võib siiski eksisteerida mingi meile tabamatu kosmiline kord.

Michael Nyman

Michael Nyman oli Primavera esinejate hulgas kõige ootamatum nimi.

Vanamees, orkestriga, intellektuaalset filmimuusikat esitamas - keset indie-rahvast ja mürabände? Üleüldse, Primavera külastajate vanus jäi ikka 20-30 tuuri, välja arvatud Neil Youngi esinemise õhtul välja ilmunud üksikud jokkis hõbelakaga rokipeerud. Aga Nyman mõjus ootamatult värskelt ja noorus võttis klassikalise muusika hästi vastu.

Orkester oli üles seatud auditooriumisse ja esitas üsna sarnase kava kui paar aastat tagasi Tallinnaski käies. Peter Greenaway "Joonestaja lepingu" jaoks kirjutatud avapalast "Chasing Sheep is Best Left to Shepherds", mis on juba ammu muutunud osaks maailma filmimuusika klassikast laiemalt, kuni lõpus Nymani enda poolt klaveril esitatud Oscari võitnud "Piano" muusikani välja, võeti kontsert tuliselt vastu: lõpus seisti püsti ja karjuti braavo, kuni arhitektiprillidega vanahärra vähemalt neli korda tagasi lisalugusid esitama lippas.

Shellac

Tuntud perfektsionistist indie-produtsent Steve Albini bänd Shellac oli sama kompromissitu kui ta ise.

Radikaalsete meeleavalduste poolest tuntud Albinist on saanud mittekommertsiaalsuse suurim apologeet kaasaegses kitarrimuusikas; mees, kes on oma karjääri jooksul olnud produtsendiks sellistele kuulsuse saavutanud staaridele, nagu Nirvana, Pixies või PJ Harvey, tuli oma trioga lavale, andes endast kõik ja enamgi veel. Kaelas enda disainitud alumiiniumkaelaga kitarr, mida hoidis üleval enda disainitud kitarrivöö, mitte rihm, valas Shellac hullunud rahva üle matemaatiliselt täpsete, kuivade ja jõuliste lugudega, deklameerides sinna peale plakatlike slõuganitega lausekatkeid.

Ilmselt siiani kaigub paljude kõrvus tema mitmetähenduslik kordusmotiiv "Do you hear me now?" Üks inglise muusikafänn ütles tunnustavalt: "Mitte kunagi pole Shellaci laiv midagi vähemat kui kõik."

Jarvis Cocker

Jarvis Cockerit oli lihtsalt tore näha. Jah, tema soolokarjäär pole muidugi sama hea kui Pulp, aga lavasarmi on tal kümme korda rohkem kui kõigil eesti lauljatel kokku. Kuna härra ise eelpoolmainitud faktist teadlik on, siis ega ta ühtegi Pulpi-aegset lugu letti ei raatsinud laduda, esitas üksnes viimase kahe sooloalbumi materjali.

Hingematvat muusikalist elamust see kontsert ei pakkunud, aga vahel on tore kohata kedagi, kes oli su sõber 90ndatel, ja tõdeda, et ta on endiselt lahe tüüp. Näiteks siis, kui ta saab publiku seast hiiglasliku lipu "Jarvis es bueno", enda sellesse mähib, huilgab, et ta on keskealine superkangelane, ja lõpetab sketši ülepeakaela kangasse mähkunult nagu Vaasalinna Väiketont, kes imiteerib kuulsat "Disco 2000" paratamatult voodis lõppevat tantsu.

Nii vist käibki väärikas vananemine.

Lightning Bolt

Kui palju mäsu suudavad korraldada kaks inimest? Te ei usuks seda isegi. Ameerika duo Lightning Bolt andis kontserdi, mis oli täielikult nende nime vääriline. Anarhia sai uue tähenduse nendes uskumatult tehnilistes aga agressiivsetes energiapursetes, mida punkteerisid trummari ebamääraste loomahäälte kujul esile kutsutud laulusõnad.

Trummari l oli kogu esinemise aja mingi sukkmask peas, kus sees oli mikrofon ja kui ta lõpuks maski maha võttis, oleks rahvas justkui ilmutust näinud. Lightning Bolt vajutas templi igaveseks mällu neile, kelle arvates peab muusika olema väljakutse avangardi rindejoonel.

Poleks osanud arvatagi, et välguga pähesaamine võib olla nii meeldiv.

Barcelonas maiusta kartuli ja sardiinidega

  • Kuigi igas teises nurgapealses tapase-baaris saab Barcelonas hästi süüa, on seal ka üsna lihtne langeda turistilõksu ja maksta keskpärases söögikohas halva toidu eest mitukümmend eurot ning siis mitu päeva järjest, silmad häbi täis, McDonaldsisse hiilida. Sellise juhtumi vältimiseks paar söögisoovitust.
  • La Bombeta (Maquinista 3) on Barceloneta ranna lähistel asuv mõnus mereanni ja tapase-baar, mis on küll pehmelt öeldes keskpärase välimusega, kuid see-eest tükk ehedat kohalikku elu. Odav (4-15 eurot) ja ülimalt maitsev toit valmib baarileti taga, külastajate silme all. Maja speciality on bombad, mis on friteeritud kartulipallid teravaga kastmega, pakutakse ka sinke, vorste, sardiine, kartulisalatit ja kõike muud head-paremat. Koht on puupüsti rahvast täis ja teenindajatega suhelda saab vaid kohalikus keeles.
  • Beltxenea (Majorca 275) on ideaalne koht pidulikuks õhtusöögiks. 19. sajandil valminud kaunis majas serveeritakse baski köögi paremikku, hinnad on küll kallid, kuid koht peen ja toit hea.

Suvel saab istuda ka romantilises sisehoovis. Beltxenea külastamiseks tuleb laud kinni panna.