Fidžil voolab aeg otsekui tuline magma
Fidži on uusmeremaalaste Saaremaa, käepärane ja mugav puhkuseveetmise koht: Aucklandist Fidžile on ainult kolme tunni tee. Fidži koosneb kahest suuremast saarest ning väiksematest merre puistatud maalappidest, mida kohalike väitel on umbes 270.
Saareriigis valitseb “Fidži aeg”: elu kulgeb siin fidžipärase loogika kohaselt, mille üks olulisi aspekte on see, et kõik hilineb. Liinilaev hilines kaks tundi, buss ei jõudnud üldse kohale – milleks närveldada? Võta rannal mõned õlled, rahune maha!
Juba tikutopsisuurusesse Nadi lennujaama saabudes tajud, et see on teistsugune maailm kui alati kiirustav, neurootiline Lääs: endale tuult lehvitav tõmmunäoline onuke heidab vaevalt pilgu tollideklaratsioonile; krässusjuukseline noormees röntgeniaparaadi taga lobiseb kellegagi, nii et pommid, püstolid ja narkootikumid võivad vabalt Fidžile kulgeda.
Tollionukese selja taga musitseerib joviaalne ukulelebänd, kes saabujaid tervitab Fidži populaarsete meloodiatega; tüse, palavusest puhkiv tädike riputab turistidele kaela teokarpidest kaelakeed. Kohe seejärel algabki “Fidži aeg”.
Puhkusereisi avalöögiks valin tuletantsud Robinsoni saarel. See on väga õnnestunud otsus. Ookeani rannal palmide all õhtupimeduses panevad Fidži noormehed ja neiud püsti vägeva tule-, noa- ja hulatantsu show, mis mind oma lummuses hoiab ka veel siis, kui väike popsuv paat meid peasaarele tagasi viib.
Tuletantsud on Fidžil ülimalt populaarsed. Neid esitavad atleetlikus vormis tõmmud noormehed, kes naisvaatajatele rohkesti silmailu pakuvad.
Meestetantsude vahepeal hõljuvad lavale lillepärgadega kaunistatud mustajuukselised iludused, kel kopsuka aset täidavad kookospähklikoored ning kel puusade ümber lendlevad rohupuhmad. Viimased võimendavad tantsijannade puusanõkse kümnekordselt.
Nüüdisaegsed tuletantsud põhinevad vanadel rituaalidel ja traditsioonidel. Esinejad kasutavad kahest otsast põlevaid tõrvikuid, tulelont keerleb üle käeselja ja sealt pihku tagasi. Tuletantsu oskusi antakse edasi isadelt poegadele: õige tehnika omandamiseks tuleb harjutama hakata lapseeas.
Ühes rannaäärses hotellis maabus leegitsev tõrvik otse minu jalge ette, mõne sentimeetri kaugusele minu ülihästi tuldvõtvast seelikust. Ma hüppasin karjatades püsti,ning kompensatsiooniks pakkus süümepiinades vaevlev tuletantsija et õpetab mindki tõrvikut keerutama. Juba pistiski ta käe taskusse ja hakkas tikutopsi välja sikutama. Ma keeldusin viisakalt ja väga kiiresti.
Fidži peamised kuurordid asuvad väikestel saartel. Seal on imeilusad, piltpostkaardi stiilis kristallselge veega rannad. Ma lesisin parajasti ühel noist, kui minu juurde astus kohalik sukeldumisinstruktor, pakkudes lahkesti võimalust koos haidega ujuma minna. Discovery programme vaadates olen näinud, et selliseid ettevõtmisi ikka teostatakse raudvarbadega puuris. Kuid mitte Fidžil.
“Aga mis siis, kui haid mind ründavad?” küsisin ma.
“Nad ründavad ainult siis, kui sa üle nende territooriumi piiri lähed,” sõnas teadjamees.
“Kuidas ma seda tean? Kas neil on sildid väljas?”
“Ei, aga sa näed seda nende käitumisest.”
“Kas siis ei ole juba liiga hilja?”
“Sedand küll,” arvas mees, “aga seda juhtub harva. Haid kardavad rohkem sind kui sina neid.”
“Kas te filmi “Lõuad” olete näinud?” küsisin ma.
“See on puhas liialdus,” solvus mees, kõigi haikalade eestkostja. “Haid on väga sõbralikud. Nad ründavad ainult siis, kui sa reegleid rikud.”
Lükkasin ahvatleva ettepaneku siiski tagasi ning solberdasin selle asemel rannavees. Mis oli minu jaoks piisavalt hea, sest Fidžil võib ilusaid troopilisi kalu näha juba 5–10 meetri kaugusel rannast – isegi maski pole vaja, piisab vees jalutamisest. Vaevalt 20 minutit lainetes ligunenud, tundsin aga, et keegi mind hammustab. See keegi oli ... merevesi. Ta ei hammustanud küll nii kõvasti kui haikala, aga ikkagi. Ma oletasin, et see on ettekujutus, ja ligunesin edasi.
Kuid kümme minutit hiljem näris vesi mind jälle. Ma kargasin ehmunult rannale ja jooksin maskilaenutuse administraatori juurde. “Appi! Appi!” kisasin ma. “Teie meri hammustas mind!”
Administraator naeris.
“Need on troopilistes vetes elavad veetäid,” ütles ta. “See ei ole ohtlik. Pärast ujumist mine duši alla ja uha nad maha.”
Fidži põliselanikud kuuluvad polüneesia hõimude hulka. Tänapäeva fidžilased on sõbralikud, seltsivad, jutukad ja huumorimeelsed, nendega on kerge suhelda. Fidži huumor on üsna omapärane, vahel kisuvad naljad lausa sürreaalseks kätte.
Ka fidžilaste ametite kombinatsioon on mõnikord lääne inimese jaoks ebatavaline. Näiteks: kraavikaevaja võib olla ka sukeldumisinstruktor, pakikandja kunstiõpetaja, nõudepesija professionaalne tantsija, vetelpäästja show-trupi juht.
Turismi seisukohast on Fidži turvaline. Kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et mõni ärimees tõmbab sul naha üle kõrvade ja kasseerib paarkümmend dollarit rohkem kui ette nähtud. Kuid vanasti oli eurooplastel küll parem saarestikust laia kaarega mööda purjetada. Fidži inimsööjad limpsasid valge inimese järele keelt, eurooplase liha oli nende meelest samasugune delikatess nagu meile angerjas ja kalamari.
Õhtul lõkke ääres võib tänaseni kuulda lugusid Fidži kuulsatest kannibalidest. Üks sellistest prominentidest oli mees nimega Udre Udre, Fidži viimane ja kõige kuulsam inimsööja. Tema hauakivi seisab siiamaani Rakiraki provintsis peasaare Viti Levu põhjaosas. Suva muuseumis on välja pandud osa lauast, mille ääres võimekas inimsööja maiustas – biograafid väidavad et mees olla täiskasvanueas ära krõmpsutanud 872 kaasmaalast (noorpõlves nahka pandud praed jäid kahjuks lugemata). Udre sõi nii vaenlasi kui kodakondseid: kui keegi matsakas hõimukaaslane talle silma hakkas, lasi ta kohe paja tulele panna ka siis, kui oli tegu sugulase või sõbraga. Andekas mees Udre tegeles ka kunstiga: ta olevat ära söödud seltsimeeste kontidest ilusaid hunnikuid ladunud (maastikuarhitektuur!) ja kolpadega oma hütti kaunistanud (ruumidisain!). Kuid kannibali poeg olevat mures olnud Udre tervise pärast: tema arvates ei söönud papake inimliha kõrvale piisavalt juurvilju.
Teisest 19. sajandil tegutsenud vägevast inimsööjast (kuni 19. sajandi teise pooleni oli ligimese keetmine ja küpsetamine Fidžil igapäevane tegevus, kuulsad inimsööjad olid lugupeetud kodanikud) võib kuulda Navua jõe kaldal asuvas külakeses. Kannibalil oli mägedes spetsiaalne toiduladu – külatäis inimesi, kes ei teinud muud, kui sõid ja magasid. Külarahva ainus ülesanne oli ennast nuumata – need olid Fidži hansud ja greted. Kui pealikul kõht tühjaks läks, saatis ta külla oma teenri, kes teatas: “Inimsööja tahab süüa. Vabatahtlikud?”
Kuid inimsööjate järglased kahetsevad sügavalt esiisade tegusid. 2003. aastal esitasid Nabutatutu küla elanikud misjonär Thomas Bakeri suguseltsile ametliku vabanduse selle eest, et mees 136 aastat tagasi Fidžil nahka pandi. 19. sajandi gurmaanid üritasid keeta ja ära süüa ka Bakeri saapaid, kuid see ei läinud neil korda. Esiisade patte kahetsevad külaelanikud omakorda pakkusid kannibalide pajast läbi käinud jalavarje annetuseks metodisti kirikule.
Nii et julgesti Fidžile reisima! Inimsööjate järeltulijatest on saanud vagad kristlased.
